Mõne laeva lugu on kirju kui Kihnu seelik. Üks selliseid Eesti laevu on 1926. aastal Matis Hohensee poolt Papissaare laevaehitusplatsil Saaremaal ehitatud kolmemastiline barkantiin „Jaen Teär“.
Laevaehitaja Jaen Teäri järgi nime saanud ning 1936. aastal mootorpurjekaks ümber ehitatud alus tõi Teise maailmasõja ajal koguni kahel korral tema pardal olnutele õnneliku pääsemise. 1941. aasta augusti lõpus, kui Nõukogude okupatsioonivõim asus Tallinnast evakueeruma, laaditi mootorpurjeka „Jaen Teär“ pardale pooltuhat Patareis, Pagari tänaval jm NKVD poolt kinni hoitud poliitvangi, sh poolsada naist. Õnneliku juhuse läbi õnnestus poliitvangidel ohtlikust teekonnast üle Juminda miinivälja pääseda, kuna laev ei sõitnud Tallinna lahest väljagi. Kui vangistatutel olekski õnnestunud tollest põrgust pääseda, oleks enamik neist hukka saanud hiljem Gulagi laagrisüsteemis.
Pääsemist meenutab Patarei vanglast mootorpurjekale „Jaen Teär“ viidud Emilie Polli saates „Need aastad ei unune“:
„Siis viidi mind sinna vangide laeva peale. See oli Jaen Teär. See oli nii täis neid vange, et me seisime kõik püsti, öö läbi. Ja ainus mis me alt nägime, oli taevast ja pilvi. Elfriede Lender, tema oli juba enne mind seal. Ma nii õudselt nutsin – miks mind siia on toodud, ma ei ole midagi teinud!? Ta võttis mind nagu oma lapse hõlma alla, trööstis mind. /…/ Nii me olime seal laeva peal, nad tahtsid meid viia ära Venemaale. Vett lasti alla paagiga. Leib oli hallitanud, ja heeringad ka. Neli päeva me seisime seal püsti. /…/ Ühel päeval üks minust noorem naine ütles – teate mis, teeme igaks juhuks Eesti lipu valmis, näevad et me oleme eestlased. Kust võtta materjali? Proua Lenderil oli sinine kaelasall, ühel maalt toodud talunaisel oli valge kott, kus ta oli leiba ja süüa sisse pannud. Aga musta ei olnud ja nüüd see, kes lippu hakkas tegema, tal oli must kleit ja ta käristas omal kleidisabast tüki ära. Ja traageldas seal Eesti lipu valmis. Seejärel võttis ta lipu ja sidus omale kleidi alla ümber keha. Ühel päeval laev hakkas liikuma, mõtlesime et kuhu ta meid viib, kindlasti Venemaale. Äkki laev jäi seisma ja edasi ei lähe. Üks valvur hüüab alla – „on teil siin niisugust meest, kes tunneb mootorit?“ Laeva kapten oli. Ta ütles, et „ma tunnen mootorit väga hästi.“ Mees kutsuti üles ja kui mõne aja pärast alla tagasi tuli, siis ütles: „olge kõik rahulikud, ma vaatasin mootorit, et mis tal viga on, ja võtsin sealt kolvid ära. Nüüd laev ei saa üldse ära minna, laev jääb siia. Mõtlesime, et kus me oleme. See mees kes juua tõi, läks üles ja ütles vett alla lastes: „jooge Paljassaare vett.“ Ja see kapten läks üles ja ütles, et teate, valvurid põgenesid laeva pealt ära. /…/ Kui üles läksin, siis mõtlesin, et kas tõesti pääsen siit veel minema. Üles jõudes heiskasime Eesti lipu.“
Mootorpurjeka „Jaen Teär“ pardal pääses hulgaliselt eestlasi ka 1944. aastal maapakku – septembris viis laev üle 80 Eesti põgeniku Rootsi. Esmalt jõuti Visbysse, kust laev mõne aja pärast koos teiste Eestist ja Lätist saabunud alustega Västerviki eskorditi. 1945. aasta augustis andis Rootsi valitsus Nõukogude Liidu nõudmisel laeva viimasele välja ja alus läks Eesti Merelaevanduse valdusse.
Okupeeritud Eestis tagasi olles jäid paraku mootorpurjeka „Jaen Teär“ sõidud lühikeseks. Sama aasta 25. detsembril, olles teel Tallinnast Saaremaale, lõikas Tallinna lahest väljudes terav jääserv purjeka kaitsmata kere piki veeliini läbi ning Eesti ilusamate purjekate hulka arvatud alus uppus Paljassaare ja Naissaare vahelisel alal. Laeva vrakk leiti Eesti Meremuuseumi välitööde käigus 1996. aastal.
Mootorpurjeka „Jaen Teär“ uppumist meenutab pardal olnud meremees Hugo Palk:
„Saadeti varustust viima Jaagarahule. Laeval oli peal kaeru, küpsiseid, viina ja hästi on meelde jäänud, et 5 miljonit Ameerika sigaretti. Oli peal ka kas 11 või 12 vene soldatit. Ilm oli kehv, 15⁰ külma, tuult 5 palli. Ei paistnud liini ega saari. Jaen Täeril lõikas jää korpuse läbi, vajus külili. Siis läks veel põlema – kambüüsis oli tuli all ja kui külili läks, levis tuli mujalegi. Kõige kauem seisis püsti ahtri lipuvarras punase lipuga (10 minutit). Sügavust oli selle koha peal 45m. Ligi tuli „Salmi“. Õnnetus toimus Ninamaast edasi ca 2-3 miili, Lohusalu lahe piirkonnas, kui Suurupi tuletornist oldi juba möödas. Laevast vett välja pumbata ei saanud, sest pumbad jäid kinni – neist tuli ainult kaeru. Soldatid olid paanikas, jooksid lihtsalt ette-taha. Loopisin koos 3-4 teise mehega veel „Salmile“ sigaretipakke ja küpsiseid. Kui kõik olid „Salmile“ võetud, siis kapten Saadre hüppas veel laevale tagasi, et ikka kõige viimasena lahkuda.“
Muinsuskaitseamet on koostanud mootorpurjekast „Jaan Teär“ 3D mudeli, millega saate tutvuda sellel lingil.
Siit leiate nimekirja laeva pardal 1944. aasta sügisel Rootsi põgenenud eestlastest, mille on avaldanud Martin Jungermann Facebooki grupis „Baltiska flyktingbåtar | Baltic refugee boats 1943-45“:
Ülevaate koostas üks näituse „Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“ kuraatoreid ja Eesti Meremuuseumi sisuvaldkonna juht Sander Jürisson. Rohkem infot Tallinna evakuatsioonist ja Juminda merelahingust leiate mälestusteraamatust “Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“ (2022) ja kuni 15. jaanuarini 2023 Lennusadamas avatud näituselt “Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“.
