„Eesti on ainus mereriik, kus puudub veel Iaevakokkade ja stjuuardite ettevalmistamine, ja tõenäoliselt seepärast, et meil toitlustamine sünnib laevades meremeeste arvel ning laevaomanikud pole sellest hoopiski huvitatud.“ – Niimoodi kirjutas Chief Mate 4. mail 1936 ilmunud ajakirja „Laevandus ja Kalandus“ neljandas numbris.
Pseudonüümi taha varjunud autor tõi tegelikult välja terve rea asjalikke mõtteid: toit laevades peab olema vaheldusrikas ning võimaluse korral ka värske – roheline salat, toorpuuviljad, rõõsk piim –, ent samas tuleb laevakokal osata süüa teha ka soolalihast ja konservidest ning hoolitseda produktide säilitamise eest. Kokkuvõttes käis ta välja mõtte, et „[…] laevakokaks ja stjuuardiks võib olla ainult see isik, kes on lõpetanud vastavad kursused“, mis korraldada tuleks.
Ajakirja toimetus lisas juba artiklit avaldades selle alla märkuse: „Meie teada on ELS kavatsus pöörduda juba lähemal ajal vastavate märgukirjadega ametiasutuste poole, et see tõesti lahendamist vajav küsimus võetaks lahendamisele.“
30. detsembril 1936 on Kaubandus-tööstuskoja direktor Max Hurt (1871–1938) saatnud kirja Tallinna Merekooli direktorile, paludes „võtta omale algatus korraldada Merekooli juures asjakohased kursused laevakokkadele, mille ülesandeks oleks laevakoka kutsele ettevalmistamine ja täiendamine.“ Samas märgitakse, et „laevaomanikud omalt poolt on avaldanud nõusolekut võtta kaalumisele diplomiga varustatud laevakokkadele suurema tasu maksmist, samuti kui anda nendele eesõigus laevadele palkamisel.“
Kuigi Kaubandus-tööstuskoda lootis, et ehk õnnestub Tallinna Merekoolil esimesed vastavad kursused korraldada „veel enne lähema navigatsiooni algust“, jäi asi mõneks ajaks siiski soiku. 13. mail 1937 saadetakse Tallinna Merekooli direktorile samas asjas uus kiri, kus rõhutatakse kõrgendatud palga pakkumist „atestiga laevakokkadele ja stjuuarditele“ ning peetakse loomulikuks, et sääraseid ateste hakkaks välja andma Tallinna Merekool. Kaubandus-tööstuskoda asub nüüd konkreetselt asja kallale ja esitab Tallinna Merekooli direktorile neli küsimust. Viimane neist kõlab järgnevalt: „Kas olete nõus eeloleval talvel korraldama erikursusi laevakokkade ettevalmistamiseks, nõutades selleks summasid Haridusministeeriumilt.“
Ühtlasi saadab Kaubandus-tööstuskoda ärakirja Haridusministeeriumile, kus juuni algul tegutsema asutakse. Haridusministeeriumi kutseoskuse osakonna direktori asetäitja Johannes Kiivet (1879–1967) teeb ettepaneku kutsuda sügisel 1937 kokku nõupidamine laevakokkade ettevalmistamise küsimuse ning teiste kirjas puudutatud küsimuste arutamiseks. Samas osakonnas nõuniku ametit pidanud Alma Martin (1894–1969) märkis Kaubandus-tööstuskoja 13. mai kirja servale: „Tuleks kõigepealt jõuda selgusele, mis nõutakse laevakokkadelt ning selle järele kaaluda, kas ja kuidas on kõige otstarbekohasem isikuid vastavalt ettevalmistada.“
Tallinna Merekooli direktor Mihkel Nõmmik (1894–1962) aga saadab 13. septembril 1937 kirja Haridusministeeriumi kutseoskuse osakonna direktorile, edastades Kaubandus-tööstuskoja kaks varasemat juba siingi mainitud kirja ning selgitades: „Saades Kaubandus-tööstuskojalt esimese ülalnimetatud kirjadest, asusin kohe laevakokkade ja stjuuardite õppekavade jaoks kirjandust hankima ja kavasi koostama.“ Töö on tõepoolest olnud põhjalik – koostatud on kursuse õppekava ning eelarve ning kirja pandud kursuse korraldamise põhijooned. Kava järgi saab 75 päeval toimuma 2 tundi teoreetilist ja 4 tundi praktilist õpet, kokku 450 tundi kolme kuu jooksul. Kursusel osalejatelt nõutakse, et nad oleksid „vähemalt 6 kuud merel sõitnud, et nad kindlad oleks, kas nad merd kannatavad ja laeva teenistusse soovivad jääda“. Ka vaadatakse nad läbi merekooli arsti poolt. Osalejate arvuks arvatakse 15–20 inimest, kes kõik peavad tasuma 40 krooni kursusemaksu, mille eest saavad kursusel valmistatud toidud ise ära süüa. Esialgse eelarve korralised kulud (1350 kr) on siiski enam kui kaks korda suuremad kui kursusemaksudest kokku tuleb – omaosalus katabki vaid toiduainete kulud. Lisaks tuleb Tallinna Merekoolil kursuste tarvis 500 krooni eest osta ning kooli inventari võtta „pannid, katlad, pajad, lihahakkimismasin, noad, kahvlid, vormid, kulbid, lusikad, panged, kausid, taldrikud, tassid, vaagnad, tirinad, kannud, rätikud, linad j.n.e.“
Direktor Nõmmik palub Haridusministeeriumi otsust laevakokkade kursuse korraldamise kohta ning Kaubandus-tööstuskoja kirjadele vastamist ministeeriumi poolt.
Vahepeal aga on Kaubandus-tööstuskoja direktori kannatus ilmselt juba otsakorrale jõudmas, kuna 17. septembril 1937 läkitab ta ühekorraga Haridusministeeriumile ja Merekoolile kirja, et küsida kui kaugele on ettevalmistustega jõutud ning millal kavatsetakse kursustega alata. „Teatavasti asuvad Eesti laevad talvekuudeks tegevusse Baltikumist väljapoole, mispärast mainitud kursuse küsimuses juba lähemail päevil peaks laiemalt teatavaks saama, et korraldamisel osavõtjaist puudu ei tuleks,“ põhjendab direktor Max Hurt.
Siitpeale liikusid asjad kiiresti. Juba 27. septembril 1937 toimus Haridusministeeriumis nõupidamine, millest teiste seas võtsid osa ka Tallinna Merekooli direktor ning Veeteede Valitsuse ja Kaubandus-tööstuskoja esindajad. Nõupidamise protokoll saadetakse mõistagi ka Kaubandus-tööstuskojale, mispeale direktor Max Hurt kirjutab 26. oktoobril 1937 Haridusministeeriumi kutseoskuse osakonnale. Üldiselt on Kaubandus-tööstuskoda päri, ent rõhutab, et „õppekavas tuleks meie arvates enam rõhku panna toiduvalmistamisele laeva oludes, arvestades sellejuures ka ametlikke toidunorme laevades ning laeva toidumaterjalide iseäraldusi /välismaa toiduained, konservid, külmetusruumis jahutatud lihad j.m./.“
Haridusministeerium katab kursuste eelarvest kokku 850 krooni, sh 500 krooni Tallinna Merekooli erisummadest inventari soetamiseks, paludes puudujäävat 400 krooni nii Kaubandus-tööstuskojalt kui ka Meremeeste Kodult. Ehkki mõlemad vastavad esialgu eitavalt – ning Meremeeste Kodu toetab hiljem 200 krooniga –, paneb 4. detsembril 1937 õla alla Eesti Laevaomanikkude Ühisus: „[…] teatame, et kui muidu kokkade kursus jääks pidamata, siis Eesti Laevaomanikkude Ühisus oleks nõus omalt poolt tasuma kursuste kulude katteks Kr. 200.-“ Ühtlasi teatavad laevaomanikud Haridusministeeriumile, et kursuste algus tuleks edasi lükata 1. veebruarile „kuna aeg osavõtjate organiseerimiseks on hilinenud, kui kursused algaks jaanuaris […].“
9. veebruaril kirjutab Tallinna Merekooli direktor Mihkel Nõmmik pidulikult Eesti Laevaomanikkude Ühisuse juhatusele: „Käesolevaga on mul au teatada, et 1. veebruaril algas Tallinna Merekooli juures Kaubalaevade toiduvalmistajate 3-kuuline kursus eelarves ette nähtud normaalarvu osavõtjatega.
Õppejõuks leidsin võrdlemisi hea kogemustega isiku, kes peale gümnaasiumi lõpetamise on lõpetanud veel kutsekooli toiduvalmistamise alal, teeninud ise kaubalaevas ja õpetanud ka mitmetel kursustel.
Kuna kursuse õppekava haarab toidu valmistamist laeva oludes kõigekülgselt, samuti ka toiduainete sisseostu ning kalkulatsiooni, toitlustamise organiseerimist, lauakatmist, teenimist jne., siis on nii õppejõu kui ka minu seisukoht, et kursus annab oskust mitte ainult laeva koka jaoks, vaid ka stjuuardi jaoks.
Kuna käsil on kursuse lõpetamise tunnistuste blankettide teksti koostamine, siis on kavatsus peale muu trükkida blanketile, et Kaubalaevade 3-kuulise toiduvalmistajate kursuse lõputunnistusega isikul on õigus laeva koka või stjuuardi ametis olles kõrgema järgu palga saamiseks juhul, kui koka või stjuuardi palkades on kaks järku. [Selle lõigu servale on laevaomanikud märkinud „Raske nõustuda.“ A. E.]“
Kursus juba käib, kui alles lihvitakse tunnistuse teksti ning arutatakse lõpetajate õigusi. Eesti Laevaomanikkude Ühisus kirjutab 22. veebruaril 1938 Tallinna Merekooli direktorile: „[…] teatame, et praeguste palga normide kohaselt on ette nähtud suurem palk nendele laeva kokkadele, kellel on sellekohased tunnistused. Kuid meie arvates ei saa kursuste lõpetajate lõputunnistustesse võtta sellekohast märkust, sest palkade lepe on täitsa omaette küsimus ning teisest küljest ei saa kindlasti ette öelda, et kõik kursuse lõpetajad on paremad kokad, kui endised vilunud kokad. Kuid Eesti Laevaomanikkude Ühisus tahab igapidi toetada ja soodustada kursust lõpetavaid tubleid kokki.“
Tallinna Merekooli direktor Nõmmik omakorda kirjutab 2. aprillil 1938 Haridusministeeriumi kutseoskuse osakonnale, esitades kinnitamisele kursuse lõputunnistuse kavandi ning paludes määrata eksamikomisjoni tööst osa võtma asjatundja toitlustamise alal. „Kursuse lõputunnistuse tekstist jätsin välja kursuse lõpetanud isikute õigused laevakoka täispalga saamiseks, kui palgad on kaheastmelised, ja koha otsimisel eesõiguse omamise, sest laevaomanikud ei olnud päri selle sissevõtmisega […],“ võtab direktor Nõmmik muudatused kokku.
Aprillis tehakse paar väiksemat parandust lõputunnistuse teksti veel Haridusministeeriumiski, kus tõmmatakse maha hindele järgnenud tekst „mil põhjusel ta tunnistati võimeliseks teenima laevas kokana, samuti ka stjuuardina.“ Sellega on viimaks paika saanud, et tegu on ikkagi ainult laevakokkade, mitte stjuuardite kursusega. 14. aprillil kinnitab tunnistuse teksti Haridusministeeriumi kutseoskuse osakonna direktor, haridusministri abi Voldemar Päts (1878–1958). 20. aprillil palub sama osakond hotellis „Palace“ töötavat kokka Valentin Purret eriasjatundjana kursuse eksamikomisjonist osa võtta. Neli tundi kestnud ja kõigile osavõtjatele positiivselt lõppenud eksamiga 30. aprillil 1938 lõpetatakse kursus. Haridusministeeriumi poolt eksamikomisjoni määratud Purrele ning laevaomanikke ja ühtlasi Meremeeste Kodu esindanud kapten Jakob Rangile (1884–1958) makstakse kursuse ülejäägist kummalegi 10 krooni.
Järgneval, 1939. aastal läks kursuse korraldamine juba lepase reega. Ehkki eelarvet suurendatakse, et tõsta õppejõu tunnitasu, on kasutada ka eelmise aasta ülejääk 378 krooni ja 99 senti. Tõstes õppemaksu 40 krooni pealt 50 kroonile, vajab kursus Haridusministeeriumilt ainult 300 krooni toetust – saadakse 250. Teine kaubalaevade toiduvalmistajate 3-kuuline kursus Tallinna Merekooli juures toimub 4. jaanuarist 4. aprillini 1939. Osavõtjaid nähakse ette 15–18 inimest, kellelt nagu eelmiselgi aastal nõutakse 6-kuulist meresõidukogemust, aga ka aastast tegutsemist toiduvalmistamise alal. Viimane võib olla saadud „perekonnas, söögimajas või laeval“, ent eelistatud on need, „kes toiduvalmistamise alal laevas kauem tegutsenud.“ Erinevalt eelnevast aastast ei ole teada kursuse lõpetajate nimekirja.
Alo Ervin, kuraator-koguhoidja
Kasutatud allikad ja kirjandus
ERA.891.1.1314 Kirjavahetus Kuressaare eramerekooli riigikooliks muutmise, Tallinna Merekooli juures kaubalaevade toiduvalmistajate kursuse korraldamise ja teistes merekooli puutuvates küsimustes. Kuressaare eramerekooli 1936/1937.a. tulude-kulude aruanne, 1937/38.a. õppeaasta tegevusaruanne ning statistilised andmed kooli õpilaste arvu kohta. Tallinna Merekoolis laevajuhtide kutseeksameid sooritanute nimekiri. Ametikooli metallitööosakonna tunnikava ja õppekava projekt (l. 55–74)
ERA.1108.6.298 Kirjavahetus Tallinna Merekooli, Teäri Eramerekooli ja Veeteede Valitsusega eksamite ja kursuste korraldamise, õppejõudude koosseisude, “Meremeeste Kodu” maja ruumide jaotuse ja teistes majandusküsimustes (l. 176–177)
ERA.1108.6.328 Kirjavahetus Kaubandus-Tööstuskoja, Tallinna Merekooli, Meremeeste Kodu ja teistega laevakokkade kursuse korraldamise asjus koos õppekavadega (pagineerimata)
ERA.1108.6.333 Kirjavahetus kursusi korraldavate asutuste ning isikutega kursuste registreerimise, nende õppekavade, majandusliku toetuse andmise ja teistes õppe- ning administratiiv-majandusküsimustes (l. 23–25)
TLA.52.2.1970 Purre (Puustein), Valentin.
Chief Mate. Laevakokkade küsimus vajab lahendamist. – Laevandus ja Kalandus 1936 Nr. 4, lk 77–78.
Kaubalaevade toiduvalmistajate 3-kuuline kursus kas 1938. või pigem 1939. aastal – ainus teadaolev foto! Tumedas ülikonnas istub Mihkel Nõmmik (1894–1962), kes toona oli Tallinna Merekooli direktor. Kas tunnete sellelt fotolt veel kedagi? MM F 1101/57
Lühike ülevaade kursusest anti brošüüris „Tallinna Merekooli tegevuse aruanne 1937/38. õppeaasta eest ja muid andmeid kooli kohta“ (Tallinn: Tallinna Merekool 1938, lk 16).
Mõlemal aastal kuulus kursuse lõpueksami komisjoni ülemkokk Valentin Purre (1908–1941) kui Haridusministeeriumi poolt määratud „eriasjatundja toitlustamise alal“. Ehkki ta kaubalaevade toiduvalmistajate 3-kuulist kursust ise ei juhendanud, vaid ainult eksamikomisjoni kuulus, polnud õpetamine talle võõras. Alates 1. novembrist 1937 andis ta Tallinna Linna Kodumajanduskoolis õpetaja kohusetäitjana toitlustamist kuus tundi nädalas, olles samast päevast peale kokana ametis moodsas hotellis „Palace“. Muuseas oli ta ka Eesti meeskonna kokk Berliini olümpiamängudel 1936. aastal. Tallinna Post, 17. juuli 1936
Säilinud on kursuse lõpetajate nimekiri 30. aprillist 1938, kui kõik 20 osalejat sooritasid eksami ning said tunnistuse kaubalaevade toiduvalmistajate 3-kuulise kursuse lõpetamise kohta. Maria Vitsuti (1920–1991) tunnistus on jõudnud Meremuuseumi dokumendikogusse (MM 2503 D, pildil). Ülejäänud 19 lõpetajat 1938. aastal olid Elli Kulbok, Meta Orn, Artur Peterson, Alide Reicher, Karl Tilk (väga hea), Osvald Aavik, Eduard Meristo, Hilda Kull, Ebba Kärner, Helmi Käsper, Armand Nicot’, Oskar Reivert, Ella Schmidt, Johanna Seersant, Olga Thomson, Benita Tüür (hea), Hans Berg, Ines Sammelselg ja Alma Sammul (rahuldav). 1939. aasta lõpetajatest on paraku seni teada ainult Hilda Kallas, kelle tunnistus on Võrumaa Muuseumis (VK 3633:3 Ar 1212:3).
Benita Tüür (1909–1984), üks kaubalaevade toiduvalmistajate 3-kuulise kursuse lõpetanuid, sõitis enne Teist maailmasõda aurulaevadel koka ja kajutiteenijana. Pildistatud u 1940. Hiljem kuulus ta Eesti Meremuuseumi juures tegutsenud Meresõprade ringi. MM F 871/39
