2. oktoobri Sõnumileht kirjutas 1997. aastal: „ Tallinnas Admiraliteedi basseinis võeti eile piduliku tseremooniaga vastu 53-aastane jäälõhkuja tüüpi piirivalvelaev PVL 109 “Valvas”, mis parandab laeva kapteni hinnangul piirivalve võimalusi korraldada ja läbi viia merepäästetöid. Aluse kinkis Eesti Piirivalvele Ameerika Ühendriikide rannavalve. Endine “Bittersweet” anti Eesti Kaitseministeeriumile üle 5. septembril Ameerikas Woods Hole’is. “Piirivalve hakkab suuremat isesõitvat laeva kasutama välisvalvelaevana patrulloperatsioonides,” rääkis Sõnumilehele laeva “Valvas” kapten Knut Mitt. ”Tänu oma jääklassile ning ehituslikele omadustele on laeva võimalik kasutada aasta ringi.” Laevas olev 20-tonnine kraana võimaldab laeva kasutada ka varustuse toimetamiseks näiteks saartele. Kapten Mitt, kes koos meeskonnaga tõi laeva USA-st Eestisse, rääkis, et reisil üle ookeani näitas laev oma häid meresõiduomadusi. Miti sõnul jäi meeskond laevaga ka tormi kätte. “Saime väga tugevat külgtuult ning pikka aega tuli seilata udus,” rääkis Mitt. ”Siis saime alles siis aru, et tegu on tõesti väärt laevaga.”
Juba varemalt 27. septembril oli laev sildunud Koplis Piirivalvesadamas, kui esimese Eesti riigilaevana ületati Atlandi ookean, mis pani Valvase meresõiduomadused tõsiselt proovile, kuna satuti mõneks ajaks ka orkaan Erika meelevalda. Admiraliteedi basseinis toimunud pidulikul laeva vastuvõtul olin ka paljude kutsutute seas ja hilisemal ringkäigul laevas jäi silma palju 1940. aastatele iseloomulikke detaile, mida hilisemad moderniseerimised olid õnneks hoolikalt säästnud. Ei saa küll väita, et oleksin siis juba salamisi mõelnud laeva võimaliku muuseumilaevaks saamise üle, aga kui see võimalus aastate pärast terendas, siis meenus ikka positiivne emotsioon aastast 1997.
Pidulikul tseremoonial Admiraliteedi basseini kaipealsel osales president Lennart Meri ja USA saatkonna ajutine asjur Walter Andrusyszyn, kes oma kõnes muuhulgas ütles: “ Need Eesti kalurid, kes töötasid omal ajal N.Liidu kalalaevadel, nägid seda laeva patrullimas George’s Bank’i kalastusrajoonides Alaska rannikul. Ta rõhutas, et Ühendriikide annetus Eestile on näide sellest, et USA valmistab Eestit NATO liikmeks ning kindlustab laevaga rahu ja kindlusetunnet Eesti rannikule. “ Pikk tee NATO liikmestaatuseni jõudis eesmärgini 2004. aastal ja tänavu saab sellest juba kakskümmend aastat. 1997. aastal oli Valvas aga suurim Eesti kaitsejõudude laev oma 1029 tonnise veeväljasurvega, kusjuures pikkust 54,9 m, laiust 11,3 m ja süvist 3,7 m. Suurima laeva staatus kehtis aga kõigest kuni 2000. aastani, kui teenistusse astus Taanist kingituseks saadud Eesti mereväe staabi – ja toetuslaev Admiral Pitka. Kodusadamasse jõudmise puhul kingiti seda arvestades laeva meeskonnale suur suitsupõrsas ja ka kümne liitrine viskipudel, mis kulus kenasti ära, arvestades laeva 21- liikmelist meeskonda. Piirivalveameti peadirektor Tarmo Kõuts toonitas oma kõnes, et kuigi laev on ehitatud 1944. aastal, on ta läbinud mitmeid rekonstrueerimisi: „Alus renoveeriti põhjalikult 1976. ning 1988. aastal, mil vahetati välja laevamasinad ja uuendati navigatsiooni- ja sidepidamisseadmeid. Sisuliselt on tegemist 1988. aasta laevaga, mille tehnosüsteemid töötavad hästi veel vähemalt kümme aastat. Valvas tuli Eestisse kogu varustusega, maha võeti vaid eriside, mida Eestis ei vajata. Laevaga anti kaasa ka kaasavara, sest Eesti saab USA-st 200 000 dollari eest tagavaraosasid tellida. Esimesed viis aastat peaksime hakkama saama”. Algne plaan oli laeva kasutada maksimaalselt 2018. aastani, ent läks siiski teisiti. Piirivalveameti peadirektor mereväekapten Tarmo Kõuts oli koos Eero Vaarmanniga Kaitseministeeriumist laeva üleandmistseremoonial 5. septembril 1997. aastal USA Coast Guard`i baasis Woods Hole`s Massachusett `is, kus toimus riigilippude vahetus koos lühikeste kõnedega. Bittersweet`i 55-liikmelisest meeskonnast oli kohal pea kolmveerand oma komandöri Donald E. Ouellette juhtimisel, kes andsid laeva üle Eesti 21- liikmelisele meeskonnale. Kuna tegemist oli igati väärika laeva üleandmisega, millel veel pealegi üle poole sajandi pikkune eeskujulik teenistus seljataga, siis oli ka regiooni USA rannavalve ülema, viitseadmiral Richard L. Larrabee kõnes ka väike nukruse noot: „Täna on tõesti mõrumagus päev, kui oleme tunnistajaks usaldusväärse sõbra lahkumisele, kui ta alustab siit teekonda uuele algusele. Semper paratus.“
Bittersweet koos oma sõsarlaevadega sündis Teise maailmasõja algusaastatel ja kuigi oli tegemist põhimõtteliselt rahuaja vajadusi rahuldava töölaevaga, siis lisati neile ka kergemat relvastust väikesekaliibriliste ( 50 mm ja 20 mm ) kahurite, raskekuulipildujate ja ahtris olevate süvaveepommide veeskamist võimaldavate raketiste näol. Lisaks paigaldati laevadele veel kaks nö hiirelõksu, tuntud USA merejõududes nime Mousetrap all, mis tulistasid välja väikeseid vindi pöörlemise jõul liikuvaid rakette allveelaevade kahjustamiseks. Peale sõda enamuses sellest relvastusest eemaldati, vaid vähestel jäid alles mõningane relvastus, sõltuvalt laeva ülesannetest või tegutsemise regioonist. Väike osa nendest laevadest oli hõivatud ka Korea sõjas ja hiljem viis laeva ka veel Vietnami sõjas, aga seda mitte otsesesse sõjategevusesse kaasatuna. Selle seeria laevad jõudsid esmakordselt rannavalve inseneride töölauale 1939. aasta suvel ja selleks oli algselt 177-jalane poilaev Juniper. Pooleteise aasta jooksul aga tellijapoolsed soovid täpsustusid ning 20. jaanuaril 1941 sõlmis USA Rannavalve lepingu juba modifitseeritud 180-jalase poilaeva ehitamiseks firmaga Marine Iron and Shipbuilding Company Duluth`is Minnesotas. Olgu mainitud, et Duluth oli suur laevaehituse keskus sõja-aastatel, sest ellinguid oli siin kokku seitse ja nimetatud perioodil valmis siin kokku 191 erineva otstarbega laeva. Esimese uue seeria laeva kiil pandi maha juba sama aasta 31. märtsil ning oli tegemist jääs sõitmist võimaldava tugevdatud korpusega ja spetsiaalse vööri kujuga. Prototüüp lasti vette 25. novembril ning uue 180- jalaste klassi avalaev astus teenistusse 1. septembril 1942, saades nimeks Cactus. Huvitaval kombel oli ka selle laeva seilamised võrreldes oma sõsarlaevadega kõige lühemad, sest peale 1971. aastal madalikule jooksmist otsustati raskete vigastuste tõttu laev maha kanda. Sõjaaeg sundis neid laevu aga kiirelt ehitama ja seetõttu kogu 39- laevaline seeria (Iris klass) ehitati valmis kolme aastaga, mida polnud varemalt Ameerika Ühendriikide laevaehituses juhtunud. Keskmine antud seeria laevade ehitusaeg kiilu mahapanekust, kuni teenistuse alguseni oli 269 päeva ning ka teistel modifikatsioonidel jäi valmimise periood ikkagi vaid aasta sisse. Jõuseade oli diisel-elektriline, mis tähendas, et vinti käitav elektrimootor oli ühendatud kahe Westinghouse generaatoriga, millele andsid jõudu omakorda kaks Cooper-Bessemer GND-8 diiselmootorit. Kütusetankide mahutavuseks oli 30 000 gallonit, mis võimaldas ökonoomsel käigul kiirusega 8,3 sõlme liikudes läbida 17 000 miili, 13 sõlmelise täiskäigu puhul kahanes aga võimekus 12 000 miilini, mis oli aga palju enam kui varasematel rannavalve laevadel. Rohkem oli ka kaasaegseid navigatsiooniseadmeid – radarisüsteem SL1 ja kajalood QBE-3A. Üks suur eripära nende laevade ehitamise juures oli veel – need on suuresti naiste kätetöö läbi valminud, kuna oli sõjaaeg ja selle piirkonna mehed oli kas rindel, mereväes või kaubalaevadel merel. Naistest said Duluth`i laevatehastes keevitajad, masinistid ja elektrikud ning sõja lõpul oli sealsest 14 000 töölisest 3500 naised. Seeria laevad seilasid erinevate ülesannetega nii Vaiksel kui Atlandi ookeanil arktilisest vetest subtroopikani ja mitte ükski neist ei hukkunud sõjategevuse käigus. Kaks selle seeria laeva: Spar ja Bramble koos mõnevõrra suurema laevaga Storis alustasid 1. juulil 1957. aastal ajaloolist loodeväila retke, seilates suuresti kaardistamata vetes 4500 miili läänest itta 64 – päeva jooksul, olles esimesteks USA riigilaevadeks, kes selle raske teekonna lõpuks ka edukalt läbisid. Tegelikult oli ka oht, et kogu ekspeditsioon nurjub, sest Franklini väinas jäid kõik kolm jäävangi, ent Spar rammis end lõpuks jäävangist vabaks, tehes sellega ka teiste pääsemise võimalikuks. Laev vigastas küll mõnevõrra vinti, ent seda oli võimalik kuigivõrd parandada, sest pardal oli ka tuukrivarustus ja spetsiaalse väljaõppega mehed. Bramble muutus peale teenistusest väljaarvamist 2003. aastal eraomanduses olevaks muuseumilaevaks Port Huron`is, Michiganis. 2018. aastal oli aga veel heas korras ja suhteliselt hästi hoitud laev 1, 65 miljoni dollari eest müügis.Veel üks sama seeria laevadest: Sundew jõudis muuseumilaevade hulka peale teenistusest väljaarvamist 2004. aastal, kui kingiti tagasi oma sünnilinna Duluth`i. Turismitulude vähenemise tõttu müüs linn laeva eraisikutele, kes 2010. aastal paigutasid aluse Duluth`is paikneva Suure Järvistu akvaariumi kai äärde.
Ehitusnumbriga: bn-CG-172 laeva kiil pandi maha 16. septembril 1943. aastal Zenith Dredge Company poolt Duluth`is ja lepingus registreeritud maksumuseks oli fikseeritud 926 769 dollarit. Uus 180 – jalane poilaev sai vettelaskmisel 11. novembril 1943 nimeks USCGC (Unites States Coast Guard Cutter) WLB-389 Bittersweet, mis oli kirjutatud ahtrile ning musta korpuse peal vööris oli veel tähisena suurelt valgete tähtedega kirjas: W389. Peale lõplikku valmimist ja teenistusse arvamist 11. mail 1944 määrati laev USA Rannavalve seitsmeteistkümnendasse regiooni kodusadamaga Ketchikan (Alaska), kus põhiliseks ülesandeks oli pakkuda navigatsiooni tuge nii lennukitele kui laevadele läbi raadiolokatsiooni süsteemi ATON ning osaleda ka vajadusel merepääste operatsioonides. Laeva paljud kajutid mahutasid sõjaajal kuute ohvitseri ja 74-mehelise meeskonna, mis küll alates 1960. aastatest jäi siiski keskmiselt viiekümne piiridesse. Alaskale jõudmiseks tuli aga läbida väga pikk teekond ning alustuseks jõuti 18. juunil 1944 Curtis Bay`sse Marylandis läbi St. Lawrence jõe. 23. septembril alustati Norfolkist teekonda Panama kanali poole, mille läbimise järel jõuti 23. oktoobriks San Franciscosse, seejärel tuli Seattle ning lõpuks 19. novembriks jõuti Alaskale. 1945. aasta märtsis päästis Bittersweeti kiire tegutsemine merre hädamaandumise teinud USA merejõudude transportlennuki meeskonna. Teise maailmasõja lõpupäevadel, augustis 1945 oli laeva ülesandeks eskortida konvoi ZM koosseisus üheksat nõukogude sõjalaeva Beringi merel. Peale sõda jäi laev edasi Alaska vetesse seilama ning 1945 – 1947 oli uueks kodusadamaks Kodiak, seejärel jälle lühiajaliselt Ketchikan ning uuesti kuni 1964. aastani Kodiak. Peale merepääste operatsioonide, mida tuli ette keskmiselt kord kuus, oli laeval ka oluline roll Alaska ning Aleuutide saarestiku raskesti ligipääsetavate rannikuasulate varustamisel ja ka vajadusel meditsiiniabi osutamisel. Laeval on siiani eksponeeritud ühes kajutis meditsiinikompleks, mis võimaldas läbi viia ka väiksemaid operatsioone. 1966. ja 1967. aastal sattus Bittersweet ka madalikule, kust pääses ise ilma suuremate vigastusteta ka lahti, ent 1968. aastal sattus kaardistamata alal veealusele kaljule ning siis tuli juba mõned nädalad veeta parandustöödeks kuivdokis. Remonditööde kulgemist jälgiti kohalike poolt suure kaasaelamisega, sest oldi huvitatud laeva kiirest naasmisest merele. Hiljem sai kodusadamaks uuesti Ketchikan ja seda kuni 1976. aasta keskpaigani, kui Bittersweet alustas taas tagasiteed läbi Panama kanali idarannikule, kus plaaniti Curtis Bay`s rannavalve baasis ette võtta põhjalik moderniseerimine. See oli osa kesksest nende aluste rekonstrueerimise programmist, mis algas juba kaks aastat varem. Peale tehnilise poole uuendamist koos täiendavate navigatsiooniseadmetega, said renoveeritud ka meeskonna ruumid. Peale kavandatud töid saigi uueks tugikohaks Woods Hole, kus aastate jooksul tavakohaste poilaeva tööde kõrval tuli ette jällegi merepäästeoperatsioone ning ka jäämurdmist Nantucket väinas, et abistada reisipraame. 1980. aasta septembris oli tugilaevana ametis kuulsa America`s Cup regati ajal Newport`is, Rhode Island. 1987. aasta jaanuari keskpaigas testiti talvetormides teda koos kahe teise poilaevaga, et saada tehnilisi andmeid laevade käitumise kohta, mida võiks ära kasutada uute aluste projekteerimisel. 1987. aasta kevadest kuni praktiliselt teenistusest väljaarvamiseni 18. augustil 1997, oli Bittersweeti üheks ülesandeks veel ka mereteadlaste abistamine rannikumerest proovide võtmisel. 1991. aasta aprillist maini osales Bittersweet ainukese USA riigilaevana ka rahvusvahelises jääpatrullis Grand Banks piirkonnas. US Coast Guard arvas 1990. aastatel teenistusest välja neliteist Iris- klassi 180 – jalast poilaeva ja kümme aastat hiljem veel seitse. 2002. aastal oli selle seeria laevu kasutusel USA-s veel vaid kaheksa ja seda nii õppe- kui toetuslaevadena. Väga vähesed siiski lammutati, sest hea mere – ja töökindluse pärast leidsid nad oma koha ja uue elu läbi programmi: Foreign Military Sales Program, kui siirduti USA mõistes sõbralike riikide lippude alla. Eestiga kokku oli neid riike tervelt kaheksa: Kolumbia, Dominikaan (kaks laeva), El Salvador, Ghana (kaks laeva), Nigeeria (neli laeva), Panama ja Filipiinid, kelle laevastikud said enda kasutusse moderniseeritud Iris- klassi poilaevad ning andsid neile ka uued nimed. Enamuses on nende eksistents nüüdseks küll lõppenud, aga mõned üksikud on ikka veel vee peal.
Valvas anti küll üle vastavalt USA seadustele Eesti Kaitseministeeriumile, kes laeva aga kohe seejärel andis Eesti Piirivalve kasutusse, kus sai uueks pardanumbriks PVL – 109. Peale moderniseerimist oli laeva kaks diiselmootorit välja vahetatud uute 2 x 750 hj vastu (Electro Motive Division) ning sama puudutas ka kahte 2 x 490 kW Westinghouse generaatorit koos sama firma 1200 hj peaelektrimootoriga. Relvastusse kuulus nüüd ka 1 x 2 25 mm automaatkahur 2M3. Esimestel aastatel oli Valvas abiks ka Pärnu lahes jäämurdmisel (omas jääklassi 1A Super ( 150 cm ), aga oli suuremate kaubalaevade jaoks ikkagi liiga kitsas ja ka masinate võimsus jäi selleks tööks siiski nõrgaks. Vaieldamatult üks meeldejäävamaid sündmusi oli, kui 25. augustil 1999. aastal president Lennart Meri ja Poola president Aleksander Kwaśniewski jälgisid Valvase pardal merepäästemanöövrit Pärnu lahel ja hiljem toimus laeva suurel avatud vööritekil vastuvõtt kaheksakümnele külalisele. BALTRONi õppuste käigus täitis ta 2000. aastal mereväe staabi – ja varustuslaeva rolli, osales mitmetes patrullides ning ka Vaindloo saare juures 2006. aastal kaubalaeva Runner 4 päästeoperatsioonil. Samal aastal osales Valvas koos paljude teiste laevadega esimesel Eesti Võidupüha mereparaadil 23. juunil Saaremaal. Vana laev nõuab aga oma ja ka Eesti Piirivalve poolt rekonstrueeriti laeva Euroopa Liidu Välispiirifondi raames. Aeg teeb lõpuks oma armutud korrektiivid ning seoses tehnika vananemisega, ülalpidamiskulude suurenemisega ja uute laevade peale tulekuga ( Kindral Kurvits ) võeti Valvas aktiivsest kasutusest maha juba alates 2011. aastast, võib-olla ka mõnevõrra varem. Täpsemalt väljendudes oli laev aktiivses reservis, mis tähendas et oli pidevalt mehitatud ning masinad olid merelemineku valmiduses. Politsei – ja Piirivalveameti Laevastiku talitusega sai 2013. aasta mais – juunis informatsiooni vahetatud laeva võimaliku edasise käekäigu osas, aga muuseumi poolt veel midagi kindlat polnud. Sama aasta augusti lõpupäevadel sai Valvase peal, mis seisis Piirivalvesadamas Süsta tänaval, käidud veel muuseumirahvaga tutvumiskäigul. Peale pikka kaalumist ja kalkuleerimist meenus ikkagi ka veel esialgne positiivne emotsioon ning 2014. aasta 29. aprillil tegi meremuuseum ametliku pöördumise Kultuuriministeeriumi kantslerile laeva üleandmise kohta. Tuleb tunnistada, et bürokraatia pool läks sedapuhku üsna sujuvalt, sest juba 19. juunil samal aastal tegi Vabariigi Valitsus otsuse Valvase üleandmise kohta Siseministeeriumi haldusalast Kultuuriministeeriumile ning 4. juulist on minister Urve Tiiduse käskkiri nr. 197 laeva üleandmise kohta Eesti Meremuuseumile. Paraku ei oska ma hetkel kommenteerida, kas see, et ministri käskkiri sai vormistatud just Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäeval oli puhas juhus või just meelega valitud kuupäev. Valvase saabumine oma uude kodusadamasse sai teoks 11. juulil kui selle pikaaegne komandör Peeter Vesselov laeva, mis oli praktiliselt täisvarustuses, Lennusadama kai äärde juhtis. Tänavu võime me seetõttu tähistada laeva kaheksakümnendat sünnipäeva ja ühtlasi ka kümne aastast perioodi muuseumilaevana.
Pöördudes tagasi laeva vastuvõtu tseremoonia juurde 1. oktoobril Admiraliteedi basseinis, kus president Lennart Meri ütles oma kõnes: „Nüüd hakkab ta (Valvas) teenima Eesti Vabariiki, ta hakkab teenima Eesti Vabariigi puutumatust, sõltumatust, iseseisvust. See tähendab, temaga koos on Läänemerele tulnud rohkem stabiilsust, rohkem enesekindlust. Läänemeri avaneb maailmale, Läänemeri jääb avatuks maailmale. Läänemeri hakkab teenima Euroopat kui Euroopa sisemeri, mis on avatud kõigile tema rannaäärsetele riikidele kõigi riikide kasuks, kõigi riikide koostööks. Valvas, valva ja Valvas, murra ka jääd. Sest ka seda sa oskad teha, sest ka seda tuleb teha Läänemerel. Murra ka poliitilist jääd!“ Tahes tahtmata kumab siit omapärasel kombel läbi presidendi ettenägelik soov või nägemus, mis tänaseks on teostunud, sest Läänemerest ongi nüüdseks saanud NATO sisemeri.
Tekst: Urmas Dresen
Virtuaaltuur on nähtav siin: https://meremuuseum.virtualexhibition.eu/valvas/valvas-uldvaade
