Hävitajat kui sõjalaevatüüpi hakati välja arendama 19. sajandi lõpukümnenditel. Laevatüübi peamiseks ülesandeks oli kaitsta lahingulaevade eskaadreid torpeedopaatide rünnakute eest, mis tänu allveerelvastuse tormilisele arengule hakkasid reaalselt ohustama ka Suurbritannia impeeriumi merelisi kaubateesid maailma ookeanitel. Hävitaja kontseptsioon nägi esialgu ette sisuliselt nö väikese ristleja olemasolu, mis oleks suuteline tegutsema avamerel igasuguste ilmadega.
I maailmasõja alguseks võis hävitaja veeväljasurve ulatuda kuni 1100 t, kiirus 34 sõlme ja peakaliibrilised suurtükid kuni 102 mm. Sõja jooksul kasutati hävitajaid enda hea kiiruse ja manööverdusvõime tõttu mitmesuguste ülesannete täitmisel nagu näiteks mereseire, patrull- ja luureretkede tegemine, konvoeerimine ning vajadusel isegi allveelaevade vastu tegutsemisel.
Hävitajad Avtroil (hilisem Lennuk) ehitati aastatel 1913-1917 Tallinna Bekkeri tehases ja Kapitan 1. Ranga Mikluhho-Maklai (hilisem Spartak ja Wambola) aastatel 1914-1917 Peterburi Putilovi laevatehases. Mõlemad laevad kuulusid Vene impeeriumi Novik-tüüpi hävitajate seeriasse ja osalesid lühiajaliselt sõjategevuses 1917-1918.a.
Eesti Vabadussõja alguses saadeti mõlemad laevad Tallinna alla luureretkele, kus Spartak ja Avtroil vangistati Briti Läänemere eskaadri poolt vastavalt 26. ja 27. detsembril 1918. Mõlemad modernised hävitajad anti seejärel 2. jaanuaril 1919 üle Eesti Merejõududele. Eesti lipu all osalesid mõlemad laevad mitmesugustel operatsioonidel nagu näiteks 1919.a. maikuus toimunud Ingerimaa ja juunis-juulis Riia operatsioonis. Sellele lisaks veesati nende pealt Eesti esimesed miiniväljad Soome lahe idaosa faarvaatritele.
Aastatel 1920-1933 moodustasid mõlemad sõjalaevad Eesti Merejõudude selgroo merel. Sellise sõjalise potentsiaaliga sõjalaevu polnud kuni 1920ndate lõpuni ei Soomel, Lätil, Leedul ega isegi Poolal. Enda hea kiiruse ning arvestatava peal- ja allveerelvastusega oli nendega võimalik teostada patrull- ja luureretki igasuguste ilmadega avamerel, veesata Soome lahe faarvaatritele miiniväljasid, abistada Tallinna ümbruse saartel tegutsevaid merekindlusi, kaitsta laevastiku poolt veesatud miiniväljasid, ning vajadusel toetada suurtükitulega maaväe tegevust rannikuga piirnevatel rindelõikudel.
Laevu kasutati mitmel korral ka ametlikel riiklikel välisvisiitidel. Näiteks sõitis 1928.a. riigivanem Jaan Tõnisson hävitajatega riigivisiidile Stockholmi.
1930ndatel hakkas Eesti Merejõud planeerima laevastiku moderniseerimist, mistõttu hävitajad Lennuk ja Wambola müüdi 1933.a. Peruule ning saadud raha investeeriti uute allveelaevade ehitusse.
