2024. aastal möödub 200 aastat baltisaksa päritolu meresõitja Adam Johann von Krusensterni (1770–1846) Vaikse ookeani atlase esimese osa ilmumisest.
Adam Johann von Krusenstern, vasegravüür. F. L. Lehmann, ca 1809. Eesti Meremuuseum, MM 24335 K
Vene esimese ümbermaailmareisijana tuntuks saanud Adam Johann von Krusenstern pühendus pärast ekspeditsioonilt (1803–1806) naasmist teadustööle, avaldades esmalt oma ümbermaailmareisi reisikirja koos atlasega vene ja saksa keeles aastatel 1809–1814. Olles 1812. aastal lahkunud mereväe tegevteenistusest, hakkasid tema mõtted liikuma järjest enam Vaikse ookeani atlase loomise suunas. Napoleoni sõdade tõttu ei olnud tal aga võimalik kõige uuematele andmetele ligi pääseda. See muutus aastatel 1814–1815, kui ta külastas Inglismaad, mille tulemusel ilmus 1815. aastal tema esimene saksakeelne maailmakaart (venekeelne oli ilmunud 1813. aastal 1810. aasta seisuga). Selle juurde koostas ta ka tekstilise kirjelduse, mis ilmus 1819. aastal ning mis sai osalt aluseks Vaikse ookeani atlasele.
Krusensterni maailmakaart, mis ilmus Londonis 1815. aastal, täiendustega kuni aastani 1817. Rahvusarhiiv, EAA.1414.2.322
1818. aastast alates töötas Krusenstern Kiltsi mõisas intensiivselt selle atlase koostamisega. Tegelikkuses oli sellele algus tehtud ümbermaailmareisil ning selle atlases avaldatud kaartidega. Kuid Krusenstern nägi vajadust ühtse ja ühes mõõtkavas tervikliku teose järgi, mistõttu ta atlase koostamise oma südameasjaks võttis. Ta kirjutas oma Vaikse ookeani atlase esimese osa eessõnas, et „Kui 1803. aastal, st. enne minu reisi Nadeždal oleks meil olnud sarnane töö, isegi mitte nii detailne, Jaapani, Ohhoota mere ja Kuriilide rannikust, kui paljudest ohtudest ja valulikest hetkedest oleks mind ja mu vapraid kaaslasi säästetud. See oli merendusliku informatsiooni puudumine ammutuntud rannikutest, mis andis mulle selleks tööks idee.“[1] Sellest on näha, mis seisus olid Vaikse ookeani kaardistamine veel 1820. aastatel.
Krusensterni üheks esimeseks töölõiguks oli Otto von Kotzebue Rjuriku ekspeditsiooni kartograafiliste andmete analüüsimine võrdluses teiste materjalidega, „sorteerides välja materjale nende usaldusväärsuse järgi, saavutades samm sammu haaval kindla korrapärasuse kaosesse.“[2] Sellest tulenevalt kirjutas Krusenstern põhjaliku sissejuhatuse 1821. aastal saksa, vene ja inglise keeles ilmunud Kotzebue reisiraamatule, milles ta avab Loodeväila otsimise ajaloolist ja geograafilist probleemistikku, aga ka Vaikset ookeanit tervikuna.[3] Üks põhjus, miks Kotzebue ekspeditsioon Krusensterni jaoks teadusele ja meresõidule nii suurt tähtsust omas, oli Vaikse ookeani kahekordne ületamine, mis „kahtlemata suurendaks meie teadmisi sellest võimsast ookeanist“, lisades, et „on osaliselt tõsi, et suuri avastusi ei saa enam teha – mõni saar või saarerühm, mida juhuslikult kohatakse, on kõik, millele üks õnnelik maadeavastaja loota saab, – kuid siiski on uued ekspeditsioonid Lõunamerre minu hinnangul olulised, kuna seal on nii palju puudusi, nii palju vigu, mida parandada.“[4]
Marshalli saarestiku kaart, mille Krusenstern pühendas Otto von Kotzebuele. Sellel on näha Krusensterni käsikirjalised parandused kuni aastani 1828. Rahvusarhiiv, EAA.1414.2.40
Kuid nagu kirjutab nõukogude teadusajaloolane Vassili Passetski, polnud Krusensterni tööalane seis aastatel 1819–1821 kiita ning pikalt ei ilmunud mereväe väljaannetes ühtegi Krusensterni kirjutist, samuti ei pööratud tähelepanu tema tööle maailmamere hüdrograafiast ega Lõunamere atlasest. Passetski tsiteerib ühte Krusensterni poolt saadetud kirja 1821. aasta detsembrist, kus ta kirjutab:
kunagi ei lakanud [ma] võimaluse piirides tegelemast töödega, mis kuuluvad minu teenistuse teaduslikku ossa ja teaduse levitamisse. Aeg-ajalt esitasin oma töid, kuid mitte ühelegi eelnimetatuist ei ole vääriliseks peetud tähelepanu osutada, vaid vastupidi, ma olen korduvalt saanud alanduste, mõnikord mind väga solvavate alanduste osaliseks.[5]
Ka E. von Krusenstjern on oma biograafias viidanud admiraliteedi ebasoosivale hoiakule, kui Krusensternil oli algselt veel suurem plaan koostada kõiki maailmameresid kujutav atlas.[6]
Selleks hetkeks oli Lõunamere atlase 34st kaardilehest pooled trükiks ette valmistatud, mille loomisel oli kasutatud palju „uusi ja haruldasi materjale“, mis omakorda sisendas Krusensternile lootust ainsale tasule töö eest – kirjastamisele „üldiseks kasuks ja meie meresõitude auks, Vene meremeeste avastuste auks varem tundmatutes vetes“. Kuid Krusensterni „lootus oli asjatu, minu kaartide väljaandmist peeti liigseks ja tarbetuks“.[7]
Olukord muutus aga 1822. aastal kui mereministeeriumi juhtimise võttis faktiliselt üle baltisaksa päritolu Otto von Möller, kellega Krusensternil olid head suhted. Nii tegi Möller keisrile ettepaneku Krusensterni töö siiski avaldada. 1822. aasta veebruaris kirjutas Krusenstern Hornerile:
Ma edastan Teile uudise, mis Teid kindlasti huvitab. Kontradmiral Möller, kellega ma alati sõbralikes suhetes olen olnud, tegi eile keisrile ettekande minu tööst, ning minu Lõunamere atlas trükitakse hoolimata Sarõtševi jt. vastuseisust. Selle tarbeks kolin ma Peterburi, et saaksin ise jälgida oma kaartide trükki.[8]
Vaikse ookeani atlas (Atlas de l’Ocean Pacifique, Атлас Южного моря) ilmus kahes osas vene ja prantsuse keeles aastatel 1824 ja 1826/1827 – esimene osa kajastas Vaikse ookeani lõunaosa ning teine osa Vaikse ookeani põhjaosa. Atlase juurde kirjutas Krusenstern ka kaks mahukat köidet koos selgitustega, kuidas ning mis andmetele tuginedes ta atlase koostas.[9] Kuid sellega tema kartograafiaalane töö ei piirdunud, olgugi, et 1827. aastal määrati ta Peterburis asuva Mereväe Kadetikorpuse direktoriks, mis võttis järgneva 15 aasta jooksul enamuse tema ajast. Olles endale üheks südameasjaks võtnud kadetikorpuse raamatu- ja kaardikogu täiendamise, püsis ta jätkuvalt kirjavahetuses mitmete mõjukate merendus- ja teadustegelastega üle kogu Euroopa, töötades endiselt oma kaartide kallal. Vaikse ookeani täiendatud trükk koos lisandustega ilmus 1835. aastal koos täiendustega vahepeal avastatust. Kõige hilisema dateeringuga kaardid Krusensterni sulest ilmusid teadaolevalt 1838. aastal, kui ilmus Vaikse ookeani atlase järjekordne köide. Selles olid enamus kaardid aga veel dateeringuga aastast 1835, aastanumbrit 1838 kandsid Vaikse ookeani põhja- ja lõunaosa üldkaardid (nr. 1 & 16) ning Korallimerd (nr. 3) ja Tuamotu saari (nr. 15) kujutavad kaardid.
Vaikse ookeani lõunaosa üldkaart, mille Krusenstern pühendas briti hüdrograaf James Horsburghile, 1824. Rahvusarhiiv, EAA.1414.2.40
Vaikse ookeani atlase ja selle täiendatud trükkide tiraaž ei ole täpselt teada, selge on aga see, et see levis üle Euroopa, sest seda kasutati järgnevate kümnendite jooksul laialdaselt Euroopa meresõitjate ja kartograafide poolt. Lisaks sellele jõudis see ka Ameerika Ühendriikidesse. Sellest annavad tunnistust nii Krusensterni kirjavahetus, erinevad arvustused ja reisikirjad, kui ka kaardid ja atlased, milles tema nimi eraldi välja toodud. Seetõttu võib Krusensterni Vaikse ookeani atlast pidada oma aja üheks parimaks teoseks, samuti oli see üks esimestest omataolistest, mis sisaldas täpseid kaarte Vaikse ookeani saarestikest ja rannikutest.
[1] A. J. von Krusenstern, Recueil de mémoires hydrographiques, pour servir d’analyse et d’explication à l’atlas de l’océan Pacifique, I (Peterburi, 1824), lk VI–VII.
[2] Vt selle kohta Ф. Ф. Веселаго, Адмирал Иван Федорович Крузенштерн (Санкт-Петербург, 1869), lk 12; В. В. Невский, Первое путешествие россиян вокруг света (Москва: Географгиз, 1951), lk 251–254; tsiteerinud G. Barratt, Volume 2 of Russia and the South Pacific, 1696 – 1840. Southern and Eastern Polynesia (Vancouver: University of British Columbia Press, 1988), lk 97.
[3] A. J. von Krusenstern, ’Introduction’, in: O. von Kotzebue, A Voyage of Discovery into the South Sea and Bering’s Straits for the Purpose of exploring a North-East Passage, undertaken in the Years 1815–1818, Vol. 1 (London, 1821), lk 1–40.
[4] Krusenstern, ’Introduction’, lk 11, 30–31.
[5] V. Passetski, Eestist pärit Arktika-uurijad (Tallinn: Eesti Raamat, 1970), lk 40.
[6] E. von Krusenstjern, Weltumsegler und Wissenschaftler. Adam Johann von Krusenstern 1770–1846. Ein Lebensbericht (Gernsbach: Casimir Katz Verlag, 1991), lk 202.
[7] Passetski, Eestist pärit Arktika-uurijad, lk 41.
[8] Krusenstern Hornerile, 28. veebruar 1822, in: Viertejahrschrift der Naturforschenden Gesellschaft in Zürich, Band 23, Nr. 1 (1878), lk 126–127.
[9] A. J. von Krusenstern, Atlas de l’Océan Pacifique. Hemisphère Austral (Peterburi, 1824); A. J. von Krusenstern, Recueil de mémoires hydrographiques, pour servir d’analyse et d’explication a l’atlas de l’Océan Pacifique, T. 1(Peterburi, 1824); A. J. von Krusenstern, Atlas de l’Océan Pacifique. Hemisphère Boréal (Peterburi, 1827); A. J. von Krusenstern, Recueil de mémoires hydrographiques, pour servir d’analyse et d’explication a l’atlas de l’Océan Pacifique, T. 2 (Peterburi, 1827).
