Eesti Meremuuseumi dokumentide kogus on kapten Villem Rukki kirjutatud põnev päevaraamat “Mööda läinund elu Weeremesed” (MM 973 D 154), mille keskmes on muuhulgas seiklusküllane elu purjelaeval “Dora”.
Kapten sündis 6. veebruaril 1885 Jausa külas Hiiumaal. Tegemist oli tavalise külapoisiga, kellel oli suur huvi minna merele ning maailma avastada. Meremees on päevaraamatus kirjeldanud oma meresõite kolmemastilisel purjelaeval “Dora” äraütlemata kaasahaaravalt ja ka veel hiidlaste murrakuga, mis teeb lugemise eriti lõbusaks. Ajavahemik sõitudest algab 1907 ja lõpeb 1910. Laeva ostis meremees Jaen Teär Saksamaalt 1906. aastal ning oli omal ajal üks suurimaid purjelaevu Vene lipu all. Laev sõitis peamiselt Euroopa ja Ameerika vahet erinevaid kaupu vedades. Villem kirjutab päevikus, kuidas ta läks juba 12-aastaselt naabrimehe seltsis Hiiumaalt Tallinnasse laeva peale ja kodust anti talle kaasa 10 kopikat saia raha. Pealinnas oli maapoisil palju vaadata, lausa nii, et suu jäi ammuli lahti ning kuidas suured Vene sõjalaevad tegid Tallinna lahel laskeharjutusi ja kui palju müra ja kära oli igalpool.
14-aastasele Villem Rukkile tuli aastal 1900 juhuslikult kiri Rootsist kapten Priidu Kõmmuselt, kes kutsus ta oma laeva peale teenistusse kokapoisiks, õigemini kokaabiliseks. Võib öelda seda, et kapten Kõmmuse kirjale vastates sai alguse ühe Hiiumaa külapoisi meremehe elu. Esimene pikem reis algas Stockholmist Hispaaniasse Málaga linna ja see kestis kokku 52 päeva. Laevameeskond sattus sinna jõulude aegu, kuid Villemi suureks üllatuseks oli see, et seal oli parasjagu suvi ning puud lehtes. Oli see vast alles avastus! Kui laevalt avanes võimalus maale minna kohaliku eluoluga tutvuma, oli järgmiseks suureks avastuseks see, kuidas hiiglaslik õhupall aeti gaasi täis ning saadeti taeva poole üles. Selline vaatepilt oli talle nii suur uudis, et inimene pilvedesse kanti.
Päevikusse on Villem Rukki iga riigi kohta joonistanud selle maa lipu, kus nad parasjagu viibisid ja kirjeldused on nii värvikad, et lausa kutsuvad lugema. Samuti on mees juurde kleepinud purjelaevast ja meeskonnast fotosid, riikidest postkaarte ning Vene riigi, Saksa ja Eesti riigi esimesed rahad ning margid.
1910. aastal Villem abiellus oma tulevase abikaasa Olga Mariega ja perre sündisid pojad Baldor, Valter ja tütar Millie. Kui kapten vahepeal kodus käis ehk maismaal, oli 1911. aastal plaan abikaasaga Tallinnasse elama tulla, kuna soovis oma äri ehk lihapoodi hakata pidama. Mõte selge ja tehtud, Villem otsustaski Hiiumaal maja ja maad maha müüa, sest oli pähe võtnud, et äripidamine läheks Tallinnas hästi. Kui kapten meresõidul ei olnud, tegi ta väiksemaid ehitus- ja remonditöid.
Ei saa öelda, et elutee oleks Villemit hellitanud. Nimelt avastati tema abikaasal Olgal raskekujuline suhkruhaigus, mille tagajärjel naine suri 1937. aastal. Pärast abikaasa surma 1942. aastal olid tema kõik kolm last teadmata kadunud sõjaolukorra tõttu ning samal aastal sai mees kahjuks ka teate, et tema poeg Baldor on surnud. Poeg Valterilt sai mees küll lõpuks teate, et ta on Kanada vetes, aga tütre Millie ja tema abikaasa kohta ei teadnud ta midagi. Seda 150-leheküljelist päevaraamatut on raske ümber jutustada. Et saada seda ehedat emotsiooni meremehe Villem Rukki kirjapandud läbielamistest nii merel kui ka maismaal ajavahemikul 1907–1960, peab igaüks päevaraamatut ise lugema. Õnneks saab teha seda siin: http://www.muis.ee/museaalview/1211897
Huvitav fakt selle päevaraamatu juures on veel see, et selle tõi meremuuseumile 1965. aastal meremees Villem Rukki ise. Võib öelda, et Villem kirjutas praktiliselt kogu oma eluloo sellesse samasse päevikusse, mis on erakordselt põnevalt kirjutatud. Villem Rukki suri 87-aastasena 27. veebruaril 1972 ja on maetud Tallinnas Rahumäe kalmistule.
Koostanud kuraator-koguhoidja Evelyn Silmet
