Umbes 10 aastat tagasi leidis Tartus elav Jaanus Kokkonen oma kodus Ehitaja tänaval, lapse toas remonti tehes, korstna slepi taha peidetud jõupaberisse mässitud paki.
Lähimal uurimisel selgus, et selle sisu on seotud endise majaomaniku Aleksander Veskiojaga, kes ehitas selle maja peale sõda ning elas seal 1950. aastatest kuni surmani.
Eelmisel aastal annetas Jaanus Kokkonen, Urmas Dreseni vahendusel, leiu muuseumile. Nüüdseks on see läbitöötatud ja uurijatele kättesaadav.
Pakis olid 14 laeva dokumendid-registreerimistunnistused ja/või mõõtkirjad ning vekslid, arved ja projektid jm. Materjal kuulus varem laevaomanikest vendadele Aleksander ja Johannes Veskiojale, kes tegutsesid Tartus enne II MS. Tegemist on haruldase tervikmaterjaliga, mis täiendab muuseumikogu Eesti Sisevete laevanduse teemal.
Dokumentide põhjal selgub, et vennad omasid kokku 12 lotja ja 2 väikest aurulaeva.
Vanemal vennal Aleksandril oli kuus alust. Viis lotja olid ehitatud ajavahemikul 1910–1929, Peipsi ääres Eestis või Venemaa poolel. Teada on osade ehituskohad ja ehitajate nimed. Oma väikese aurulaeva Neem (ex Leevaku) registreeris Aleksander 1938. aastal.
Noorem vend Johannes omas metsa -ja transpordiäri ning vedas palke. Tartus, Voorimehe tänaval olid tal küttepuu laod, mis varustasid linna puudega. Johannesel oli neli lotja, kõik ehitatud Tartus 1933– 1934 lodjameistri Timofei Jaschkovi poolt. Lisaks oli ta kolme lodja osanik laevaühingus. Johannese aurulaev Näkk (ex Ahtu) oli registreeritud Sisevete sadama kapteni juures samal aastal kui venna oma.
Lodjad ehitati männipuust, enamik osalise teki ja purjedega. Vanemad alused olid suuremad ja võimsamad, kui hiljem ehitatud. Lodjad kandsid, ühe erandiga, O-tähega nimesid, näiteks Olu, Ohs, Ode, Olv, Olt, Oaw, Oki jne.
Oma vara investeerisid vennad kinnisvarasse Tartus Taara pst, K.A. Hermanni ja Aleksandri tänaval.
Nõukogude okupatsiooni saabudes 1940 riigistati kogu nende vara. Sõjaajal läksid vendade teed lahku, sest Johannese pere põgenes Ameerikasse. Keerulise aja tõttu ei juletud omavahel suhelda ning enam kunagi ei kohtutudki.
Aleksander jäi Tartusse, töötas puiduga seotud riigiasutuses, oli pikalt metsapraaker ning elu teises pooles pidas mesilasi. Aleksander suri 1980. aastal. Järeltulijaid tal polnud.
Johannese tütar külastas Eestit taasiseseisvumise järgselt. Ta taotles tagasi isa ja onu õigusvastaselt võõrandatud majad ning loovutas need omakorda Tartu Ülikoolile.
Lisaks dokumentidele annetas Jaanus Kokkonen muuseumile majast leitud kolm Aleksandri initsiaalidega laevaehitustööriista ja mõned tema fotod. Muuseum tänab väärtusliku annetuse eest!
Teksti autor: Ruth Ristmägi
