200 aastat tagasi 9. augustil 1823 algas Otto von Kotzebue juhitud teine ümbermaailmareis.
Otto von Kotzebue sündis 30. detsembril 1787 Tallinnas kuulsa saksa näitekirjaniku August von Kotzebue teise pojana. Ta õppis aastatel 1796–1803 Peterburi Mereväe Kadetikorpuses, misjärel osales Vene esimesel ümbermaailmareisil Adam Johann von Krusensterni juhtimisel aastatel 1803–1806.
Pärast Napoleoni sõdade lõppu 19. sajandi algul tõusis Vene riigimehe Nikolai Rumjantsevi soovil Arktika uurimine uuesti päevakorda. Nii otsustati saata välja ekspeditsioon, mille eesmärgiks oli avastada Loodeväil. Ekspeditsiooni ettevalmistamine jäi aga Krusensterni ülesandeks, kes oli selleks ajaks Vene maadeavastuste juhtfiguur. Ta lasi tellida laeva, organiseeris varustuse ning soovitas ekspeditsiooni juhtima noore Otto von Kotzebue. Ekspeditsioonilaev Rjurik läks Peterburist Rumjantsevi palee eest teele 1815. aastal ja lõpetas ümbermaailmareisi 1818. aastal. Kuigi Loodeväila olemasolu ei suudetud tõestada, tehti selle ekspeditsiooni käigus mitmeid avastusi ja oluliselt täpsustus Vene-Ameerika ranniku ja Vaikse ookeani keskosa kaart. Tänaseni on Alaska rannikul selle ekspeditsiooni järgi nimetatud mitu kohta, näiteks Kotzebue laht ja linn, aga ka Krusensterni neem.
Kuigi esimene Loodeväila läbimise katse ebaõnnestus, määrati Kotzebue 1823. aastal juba uue ekspeditsioonilaeva Predprijatije komandöriks. Kotzebue juhtimisel tehtud teine ümbermaailmareis pidi esialgu jätkama esimesel ekspeditsioonil pooleli jäänud ülesannet uurida Loodeväila, kuid uut võimalust Kotzebue siiski ei saanud. Ta kirjutab oma 1828. aastal vene ja 1830. aastal saksa, inglise ja hollandi keeles ilmunud reisikirjas: „Märtsis 1823 määrati mind keiser Aleksander I poolt veel lõpuni ehitamata laeva Predprijatije komandöriks. See oli ette nähtud puhtalt teaduslikeks merereisideks, kuid asjaolude sunnil muudeti tulevase ekspeditsiooni eesmärki. Mulle anti käsk viia Kroonlinnast Kamtšatkale last ning sealt edasi purjetada Ameerika läänerannikule, et seal kaitsta Vene-Ameerika Kompanii huve välismaiste salakaubitsejate eest. Sinna pidime jääma terveks aastaks kuni järgmise laeva tulekuni, misjärel pidime tagasi Kroonlinna pöörduma.“[1] Küll aga jäeti Kotzebuele vabad käed, et valida reisi marsruut Vaikse ookeani keskosas.
Fregatt Predprijatije kohta on Kotzebue öelnud, et „Esimesel mail kuulutati laev lõplikult valminuks. See oli esimene laev Venemaal, mis ehitati katuse all (suurepärane plaan) ja oli suuruse poolest keskmine ning varustatud 24 kahuriga“.[2] Ekspeditsioonil osales kokku 145 meest. Ka sellel reisil osales Krusensterni soovitusel mitu looduseuurijat – Ernst Reinhold Hoffmann (geoloog), Heinrich Friedrich Emil Lenz (füüsik), Ernst Wilhelm Preuss (astronoom) ning taaskord loodusteadlane Johann Wilhelm Eschscholtz, kes oli osalenud ka Kotzebue esimesel ekspeditsioonil. Lisaks sellele oli ekspeditsiooni meeskonnas ka kaplan ja arst.
Tegelikult oli Kotzebue valmis juba 26. juulil Kroonlinnast lahkuma, sest selleks ajaks olid kõik ettevalmistused lõpetatud. Samuti külastas laeva samal päeval ka keiser, kes tegi seal põhjaliku ringkäigu ja andis oma õnnistuse. Meeskonnaliikmed ei teadnud siis veel, et nägid keisrit viimast korda – keiser Aleksander I suri 1825. aastal. Lõpuks andis Prediprijatije otsad 9. augustil. „Pärast valulikku lahkumist oma armastatud ja hellast naisest, andsin ma käsu ankru hiivata“, meenutas Kotzebue oma reisiraamatus.[3] Kogu meeskond oli ülevas meeleolus.
Kotzebue eesmärk oli teha avastusi Vaikses ookeanis 15. ja 16. põhjalaiuskraadi vahelises piirkonnas, liikudes Lõuna-Ameerikast Tahiti suunas. See oli piirkond, mida kaubalaevad tavaliselt ei läbinud. Kotzebuel oli õnne, sest ekspeditsiooni käigus avastati Tuamotu saarestikus Fangahina atoll, Samoa saarestikus Motuani saar ning Marshalli saarestiku Raliki saartegrupis Rongelapi ja Bikini (algselt Eschscholtzi) atollid.[4] Ekspeditsioon viis lisaks arvukatele Vaikse ookeani saartele ka Inglismaale, Brasiiliasse, Tšiilisse, Tahitile, Kamtšatkale, Sitkasse, Kaliforniasse, Hawaiile, Filipiinidele ja St. Helenale ning jõudis Kroonlinna tagasi 22. juulil 1826. Kui arvesse võtta Kotzebue osalemist Krusensterni ümbermaailmareisil, sai temast esimene ja ainus baltisaksa päritolu maadeavastaja, kes kolm korda ümber maailma purjetanud (1803–1806; 1815–1818; 1823–1826).
Selle ekspeditsiooniga lõppes Kotzebue karjäär maadeavastajana, ta teenis veel mõned aastad mereväes, kuid tõmbus varsti teenistusest tagasi. Ta tegeles Triigi/Kõue mõisavalitsejana põllumajandusega, kuniks 1846. aastal suri. Ta on maetud Kose kirikuaeda. Tema suur eesmärk avastada Loodeväil jäi saavutamata, kuid ta andis märkimisväärse panuse Vaikse ookeani põhja- ja keskosa uurimisse ning väärtuslikku kaardimaterjali Krusensterni tööle.
Lähemalt saab Otto von Kotzebue ja teiste baltisaksa päritolu maadeavastajate ekspeditsioonidest teada Paksu Margareeta püsiekspositsioonis. Eesti keeles on Kotzebue reisikiri avaldatud sarjas „Maailm ja mõnda“.[5]
[1] O. von Kotzebue, Neue Reise um die Welt, in den Jahren 1823, 24, 25 und 26, Band I (Weimar: Wilhelm Hoffmann, 1830), lk 1–2.
[2] Kotzebue, Neue Reise um die Welt, lk 2.
[3] Kotzebue, Neue Reise um die Welt, lk 5.
[4] A. J. von Krusenstern, Atlas de l’Océan Pacifique. Hémisphère Boréal (St. Pétersbourg, 1827), nr. 33.
[5] O. von Kotzebue, Reis ümber maailma aastail 1823–1826 (Tallinn: Eesti Raamat, 1978)
