7. augustil 220 aastat tagasi lahkus Kroonlinnast Vene esimene ümbermaailmareis, mida juhtis Eestis pärit meresõitja Adam Johann von Krusenstern.
Ümbermaailmareisi eellugu
Eestis Hagudi mõisas sündinud Adam Johan von Krusensterni (1770–1846) juhitud Vene ümbermaailmareisi mõte ei olnud selles mõttes unikaalne, sest olid teda ju edestanud teiste maailma suurriikide maadeavastajad. Alates hispaanlastest, portugallastest ja hollandlastest kuni inglaste ja prantslasteni olid kõik suured mereriigid oma lipu ümber maailma viinud. Venelased hakkasid Vaiksele ookeanile tähelepanu pöörama 18. sajandi lõpukümnenditel, kui lõpu sai nn hispaanlaste mare clausum. Samuti oli paljudele noortele mereväelastele, ka Krusensternile, suureks eeskujuks James Cook, kes 18. sajandi teises pooles kolm tähtsat ekspeditsiooni läbi viis. Siin tulidki mängu venelaste alad Kaug-Idas. James Cooki kolmas ekspeditsioon, mis viis Vaikse ookeani põhjaosasse, andis ka venelastele tõuke vaatamaks tervele Vaiksele ookeanile kui majanduslikult ja strateegiliselt tähtsale piirkonnale, kuna ohtu sattus nende karusnahkade kaubandus. Nii hakatigi Venemaal planeerima ekspeditsiooni, et avada impeeriumile Vaikne ookean, kuigi esimesed katsed selleks ebaõnnestusid.
Krusensterni ambitsioon ei olnud vaid viia Vene lipp ümber maailma, kuigi Venemaa kui mereriigi mainele tuli see kindlasti kasuks. Tema jaoks oli oluline hoopis tõdemus, et Vene impeeriumi alad ulatusid välja Aasia idaranniku ja Vene-Ameerikani Alaskal. Seda arvesse võttes oli Krusenstern juba Briti kuningliku mereväe juures praktiseerides endalt küsinud, kuidas tagada nende kaugete territooriumide järjepidev ja efektiivne varustamine, sest üle maismaa läbi Siberi Ohhootasse ja sealt edasi Alaskale oli see ettevõtmine kulukas ja aeganõudev. 1] Samamoodi oli oluline kindlustada venelaste jaoks enda kaupadega võimalikult soodne kauplemine, sest kasutades võõraste kaupmeeste teenuseid, tuli maksta kopsakaid tasusid. Muidugi oli siinkohal olulist rolli hakanud mängima 1799. aastal loodud Vene Ameerika Kompanii, kelle organiseerida oli kogu karusnahkadega kauplemine Põhja-Ameerika, Aleuutide, Kuriilide ning muu maailma vahel. See kaubavahetus oli aga kehvasti organiseeritud ning seda oli ka tõestanud Krusensterni külastus Kantonisse 1798. aasta lõpus ja 1799. aasta alguses.
Esimese projekti, mis oli adresseeritud kaubandusminister Pjotr Soimonovile, pani Krusenstern kirja 1799. aastal tagasiteel Kantonist Inglismaale laeva Bombay Castle pardal.[2] See projekt nägi sisuliselt ette oma kaubandusvõrgustiku sisseseadmise Ohhoota, Alaska ja Kantoni vahel, kuid pani olulist rõhku ka mereväe arendamisele. Jõudnud Inglismaalt 1799. aastal tagasi koju, soovis Krusenstern oma mõtteid ka otse esitleda, kuid ei saanud Peterburi reisimiseks luba ning selle aja jooksul jõudis juba minister vahetuda. Niisiis jäi Krusensterni plaan 1799. aastal katki ja on isegi väidetud, et ta mõtles oma ambitsioonidest täielikult loobuda, tõmbuda tagasi mereväelase elust ning asuda tegelema põllumajandusega või Tallinna Toomkoolis geograafia õpetamisega.[3] Nii aga siiski ei läinud, sest 1800. aastal määrati ta esmalt priki Neptuni komandöriks, samal aastal ka juba fregatt Narva komandöriks teenistuskohaga Tallinnas.
Krusensterni ümbermaailmareisi kavale andis aga varsti uut lootust sisepoliitiliste arengute tagajärjel reformimeelse admirali ja tuntud anglofiili Nikolai Mordvinovi Vene mereväeministriks saamine Aleksander I võimuletulekuga. Krusenstern meenutab, et see tekitas temas uue lootuse ning ta asus koheselt oma ümbermaailmareisi kava ümber tegema, kuna oli kodumaal veedetud kahe aastaga palju uut õppinud.[4] Krusenstern esitas Vene mereväe juhtkonnale oma täiendatud plaani Kamtšatka ja Vene Ameerika regulaarseks varustamiseks laevadel ning rõhutas kaubanduse elavdamise tähtsust Hiina ja Indiaga. Ta märkis projektis, et kõik Euroopa rahvad v.a venelased osalevad suuremal või vähemal määral maailmakaubanduses, aga „ainult regulaarne kaubandus saab olla võimsa mereriigi aluseks“.[5] Mordvinov võttis Krusensterni idee vastu, ning projekt jõudis seejärel Vene kaubandusminister krahv Nikolai Rumjantsevi lauale, kelle eesmärgiks oli Venemaa sise- ja väliskaubanduse ülesehitamine. Ta mõistis Krusensterni plaani kasu Vene impeeriumi kaubanduse arengu ja selle kolooniate varustamise seisukohalt ning avaldas ideele toetust. Rumjantsev viis Krusensterni plaani keiser Aleksander I kätte, kes plaani samuti heaks kiitis ning nimetas Krusensterni 7. augustil 1802 Vene esimese ümbermaailmareisi juhiks. Niisiis jäi ümbermaailmareisini täpselt aasta.[6]
Kuna tööalaselt olid aastad 1799–1802 Krusensternile pettumust valmistavad ning ta teenis kodumaal, siis oli tal rohkem aega pöörata tähelepanu eraelule. Nimelt abiellus Krusenstern Järvakandi mõisas 1801. aasta septembris Juliane von Taubega ning juba aasta hiljem sündis neil Tallinnas esimene poeg Otto. See tähendas, et Krusenstern pidi varsti oma abikaasa ja vastsündinud pojaga mõneks ajaks hüvasti jätma. Loomulikult võis selline asjade korraldus mõjuda raskelt ka Krusensternile endale, kuid kindlasti Julianele. Nii kirjutab ekspeditsiooni meeskonda arvatud Krusensterni kaasmaalane Hermann Ludwig von Löwenstern 2. märtsil 1803 Peterburis: „Õhtul käisin Krusensternide juures teed joomas. Ma tunnen tema vaesele naisele kaasa. Ta elab tema lahkumist juba raskelt üle“[7]. Mõnevõrra leevendas olukorda ja andis mõlemale kindlustunnet aga keisri poolt mais 1803 Krusensterni abikaasale määratud aastane toetus 1000 hõberubla, mistõttu ei pidanud Krusenstern ümbermaailmareisil vähemalt majanduslikule poolele mõtlema.[8]
Ümbermaailmareisi ettevalmistused
1802. aasta suvel, kui ekspeditsioon välja kuulutati, loodeti, et see väljub juba samal aastal. Krusensterni esmaseks ülesandeks oli seega põhjendada ära reisi edasilükkamise vajadus. See andis olulist lisaaega ekspeditsioon põhjalikumalt ette valmistada. Sellist kiirustamist oluliste ekspeditsioonide ettevalmistamisel tuli Venemaal ette veel aga hiljemgi, heaks näiteks on Fabian Gottlieb von Bellingshauseni Antarktika ekspeditsioon aastatel 1819–1821, milleks anti aega seitse kuud.
Et ekspeditsiooniks ette nähtud kahte laeva polnud veel muretsetud, siis oli vaja leida ning osta ümbermaailmareisiks sobilikud laevad ja muu varustus ning leida teisele laevale kapten. Ekspeditsiooni teise laeva komandöriks valis Krusenstern Juri Lisjanski, keda ta hästi tundis ning kellega ta oli varasemalt Briti Mereväes stažeerinud. Laevade ostmine pandi ülesandeks Lisjanskile ning need leiti lõpuks Londonist. Lisaks muretseti erinevat varustust ja navigatsiooniinstrumente, mida saadi nii Hamburgist kui Londonist. Üldse oli ümbermaailmareis ette valmistatud inglaslikel põhimõtetel, peamiselt James Cooki eeskujul. Peale laevade ja instrumentide oli ka suur osa toidust ja riietest inglaste järgi komplekteeritud, et ekspeditsioon täielikult õnnestuks.
Ekspeditsioonil osales kokku 129 meest, kellest kolmeaastase retke käigus suri vaid üks. Ümbermaailmareisil olid kaasas ka loodusteadlased, sakslased Georg Heinrich von Langsdorff (1774–1852) ja Wilhelm Gottlieb Tilesius von Tilenau (1769–1857), ning Šveitsist pärit astronoom Johann Caspar Horner (1774–1834), kellega Krusensternil säilisid tihedad teaduslikud ja isiklikud sidemed järgmisteks aastakümneteks. Veel osalesid ekspeditsioonil mh Eestimaalt pärit laevaarst Karl Espenberg (1761–1822) ning hilisemad samuti Eestimaalt pärit maadeavastajad Otto von Kotzebue (1787–1846) ja Fabian Gottlieb von Bellingshausen (1778–1852).
Vene esimese ümbermaailmareisi käik
Krusensterni ümbermaailmareisil, mis vältas pea kolm aastat 7. augustist 1803 kuni 19. augustini 1806, oli märgiline tähtsus Vene impeeriumi kui mereriigi jaoks. Eelkõige seisnes see Vene lipu viimises ümber maailma, millega kirjutati ka Venemaa lõpuks suurte mereriikide nimekirja. Impeeriumi vaatevinklist tõestati, et suudetakse edukalt opereerida maailmameredel ja hoida oma rüpes emamaaga nõrgalt seotud kolooniaid. Ekspeditsiooni majanduslik pool õigustas ennast samuti ja veel aastakümneid varustati Vene Kaug-Ida ja Vene-Ameerikat Krusensterni väljapakutud moel. Teine oluline aspekt oli Vene mereväe arendamine. Nimelt seisis Vene merevägi 18. sajandi lõpul silmitsi probleemiga, kuidas koolitada välja pädevat ohvitserkonda, kellel oleks piisavalt ka meresõidupraktikat. Seetõttu pakkuski Krusenstern välja, et üheks mooduseks võiks olla kaasata mereväekadette ümbermaailmareisidele. Kolmandaks olid Krusensternil muidugi ka teaduslikud huvid, mida kandsid edasi ka kõik järgnevad Vene ümbermaailmareisid. Nii oli Vene esimene ümbermaailmareis suunda näitavaks ettevõtmiseks Vene geograafia, kartograafia ning loodusteaduste seisukohalt. Kuigi ühtegi geograafilist avastust Vene esimesel ümbermaailmareisil ei tehtud, ei olnud teaduslikud eesmärgid sellegipoolest tagaplaanil. Krusenstern nimelt otsustas kontrollida, kas varasemate meresõitjate poolt avastatud maad ja saared asuvad ikka seal, kus nad vanade kaartide ja raamatute järgi pidid asuma. Ekspeditsiooni marsruut valiti just seda põhimõtet järgides. Ekspeditsiooni käigus suudeti parandada mitmed vead, mis erinevatel merekaartidel esinesid ning seda tööd jätkus Krusensternil veel aastakümneteks. Geograafilises mõttes viis Krusenstern ekspeditsiooni Nuku Hivale, Hawaiile, Kamtšatkale, Jaapanisse, Ohhoota merre, Sahhalini saarele ning Hiina. Kui Vaiksesse ookeanisse siseneti Kap Hoorni kaudu, siis tagasi koju sõideti üle India ookeani ja ümber Hea Lootuse neeme.
Ümbermaailmareisi vahetut kulgu on kõige paremini kirjeldanud loomulikult asjaosalised. Nii on oma päevikusse mõtted kirja pannud lisaks Krusensternile, Lisjanskile ja Löwensternile ka Makar Ratmanov, Georg Heinrich von Langsdorff, Fjodor Šemelin, Wilhelm Gottlieb Tilesius von Tilenau ning ka Neva tüürimees Daniil Kalinin. Hiljem esitas oma ametlikud raportid ka Nikolai Rjazanov.
Tänaseks päevaks on ümbermaailmareisi käik täielikult läbi uuritud ning selle järgi on Krusenstern ka mujal maailmas tuntud. Eesti keeles on võimalik ümbermaailmareisi täpsemat kulgu jälgida sarjas Maailm ja Mõnda ilmunud ülevaatest V. Nevski, Vene lipu all ümber maailma (Tallinn: Eesti Raamat, 1957) ning mõned aastat tagasi ilmunud Krusensterni elule pühendatud kogumikust: A. Krusenstern (koost.), Krusensterni ring (Tallinn: Hea Lugu, 2021). Võõrkeelte oskajad saavad Krusensterni reisikirja lugeda Saksa, Vene, Inglise, Prantsuse, Itaalia, Hollandi, Rootsi ja Taani keeles.
[1] A. J. von Krusenstern, Reise um die Welt in den Jahren 1803, 1804, 1805 und 1806 auf Befehl seiner Kaiserlichen Majestat Alexander des Ersten auf den Schiffen Nadeshda und Newa unter dem Commando des Capitains von der Kaiserlichen Marine A. J. von Krusenstern, Band 1 (Peterburi, 1810), lk xiii.
[2] A. J. von Krusenstern, Mémoire écrit à bord du Bombay Castle commandé par le Capitaine Hamilton, pendant mon passage de Chine en Angleterre et adressé au General Soimonoff, ministre du commerce a St. Pétersbourg, 1799, Vene Riiklik Mereväearhiiv, RGAVMF.14.1.22, lk 1–13.
[3] E. von Krusenstjern, Weltumsegler und Wissenschaftler: Adam Johann von Krusenstern 1770–1846. Ein Lebensbericht, (Gernsbach: Katz, 1991), lk 44.
[4] Krusenstern, Reise um die Welt, Band 1, lk xviii.
[5] A. J. von Krusenstern, Копия с проекта, о распространении Российской морской торговли, 1 генваря 1802 г., RA, EAA.1414.3.60, lk 1–4.
[6] Krusenstern, Reise um die Welt, Band 1, lk. xix–2.
[7] V. J. Moessner, The Diaries of Hermann Ludwig von Löwenstern (New York: Page Publishing, 2014), lk 319.
[8] Krusensterni teenistusleht, RGAVMF.406.3.218, p. 76b. Vastavasisuline ukaas vt RGAVMF.14.1.399, p. 1.
