Saaremaa Rüütelkonna erakorralisel maapäeval 18. oktoobril 1872 oli üheks kolmest arutlusele tulnud küsimusest aurulaeva ostmine. Selle lahendamiseks otsusutati asutada aktsiaselts. Rüütelkonna hinnangul vajas Saaremaa kindlat ja korrapärast aurulaevaühendust mandriga, sest saare majanduslik olukord oli kehva ühenduse tõttu vilets ja arenguvõimalusteta. Aktsiaseltsi asutamiseks volitasid ettevõtte asutajad rüütelkonna peameest Charles Freitag-Loringhovenit pöörduma Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberneri poole palvega edastada aurulaevaseltsi registreerimise taotlus rahandusministrile. Aktsiaseltside asutamine toimus rahandusministri otsese järelevalve all, talle pidi esitama ettevõtte põhikirja, mis edastati siis keisrile kinnitamiseks. Samuti tuli saada rahandusministrilt kinnitus ettevõtte omakapitalile. Seltsi põhikapitaliks plaaniti 62 000 rubla, mille kaasamiseks anti välja 620 nimelist aktsiat väärtusega 100 rubla tükk. Rüütelkonna peamehe hinnangul polnud aga niisugust summat võimalik Saaremaal ainuüksi aktsiate müügiga kokku saada, mistõttu pöörduti valitsuse poole abiraha taotlusega. Riik ostiski ühingu 300 aktsiat väärtusega 30 000 rubla, millele oli tagatud 5,5% dividendimakse. Rahandusminister soovitas veel mõningaid muudatusi põhikirja, millest kõige olulisem oli soovitus kohalike maaomanike suuremaks kaasamiseks anda üldkoosolekul hääleõigus igale aktsiale. 18. aprillil 1873 alustas selts Kuressaares tegevust.
Aurulaevaselts Osilia, mille eesmärgiks oli reisijate-, posti- ja kaubaveo korraldamine Kuressaare, Riia, Haapsalu, Paldiski ja teiste Vene sadamate vahel, soetas 1875. aastal Saksamaal Elbing-Schichaus ehitatud reisiauriku Konstantin. Laev hakkas sõitma Kuressaare-Riia ja Kuressaare-Muhu-Haapsalu-Paldiski liinil. Aurulaevaseltsi ja Balti raudtee kokkuleppel said reisijad, kes sõitsid laevaga Kuressaarest Paldiskisse, osta ühise pileti aurikule ja raudteele, nii et oli võimalik ühe piletiga sõita Kuressaarest Tartusse või Kuressaarest Peterburi.
20. sajandi esimese kümnendi lõpuks oli reisiaurik Konstantin vananenud ja tema asemele telliti uus laev. Uus aurik valmis aastal 1911 Stockholmis ja sai nimeks Osilia. Vananenud Konstantin müüdi maha. Osilia võeti Esimese maailmasõja ajal Venemaa sõjaväe käsutusse ja ehkki Tartu rahulepingu kohaselt oli Nõukogude Venemaa kohustatud kõik Eestile kuuluvad varad tagastama, laeva tagasi ei antud. Ettevõttele laevu enam ei kuulunud ja selle faktiline tegevus lõppes aastatel 1917 – 1920, kuid alles 1938. aastal tehti juhatuse poolt otsus aurulaevaseltsi likvideerimiseks.
