Evald Jakobson sündis 21. märtsil 1903. aastal Pärnus, lõpetas 1922. aastal Pärnu poeglaste gümnaasiumi ja 1925. aastal Tallinna merekooli. Sõitnud mõnda aega kaptenina, alustas ta 1930. aastatel iseseisva laevandusettevõtjana Jakobson & Co, esimese laevana ostis ta 1931. aastal kaubaauriku „Ita“. Ehkki Jakobson oli hiljem mitmete muudegi ettevõtete ja äride osanik, jäi tema põhiliseks tegevusalaks laevandus. Alates 1935. aastast tegi Jakobson koostööd inglise laevamaakleri Charles Strubiniga, kellega koos soetati mitmed kaubaaurikud, mis sõitsid kõik Eesti lipu all ja alused kandsid Šveitsi järvede nimesid: „Lake Lucerne“, „Lake Geneva“, „Lake Lugano“, „Lake Hallwil“ ja „Lake Neuchâtel“. Eesti lipu all sõideti seetõttu, et Eesti laevadele võis eranditult palgata eestlasi, ja muidugi Eesti Meremeeste Liidu palkadega, mis olid inglise omadest kolm korda madalamad.
Kõige tulusamad merereisid tehti 1935. aastal ostetud aurulaevaga „Yorkbrook“ Hispaania kodusõja ajal, kus relvavedudega teeniti hästi. 1938. aastal ehitas Jakobson endale Pärnusse Promenaadi tänavale (praegune Tammsaare) maja, mis läks maksma 50 000 krooni. Maja arhitektiks oli Mart Merivälja. 1935. aastal oli Evald abiellunud Tallinnast pärit neiu Asta Lutteriga, kellega koos uude Pärnu majja elama koliti. 1937. aastal sündis esimene poeg Tõnu Robert.
1939.aaastal siirdus Jakobson elama Inglismaale, kus ta asutas kirjastuse „Boreas“ (tõlkes põhjatuul) Kirjastuse eesmärgiks oli Eesti kirjanduse tutvustamine läänemaailmale, seda inglise ja saksa keelde tõlkides. Enne sõda jõudis ilmuda aga vaid kaks raamatut – uurimus Eesti meremuda kohta ja August Mälgu romaan „Taeva palge all“ (Heavenly Reward Below). Teise maailmasõja päevil sündisid Inglismaal ka Jakobsoni kaks nooremat poega Peter John (1941) ja Michael Evald (1944). 1944. aastal viibis Jakobson pikemalt Rootsis, kuna sõja tõttu oli katkenud laevaühendus Inglismaa ja Rootsi vahel. Seal õnnestus tal aidata mitmeid eestlastest sõjapõgenikke.
Tagasi Londonisse jõudnuna ja sõja lõppedes asutas Jakobson ettevõtte Jakobson Shipping Co Ltd ja soetas kolm 1920. aastatel ehitatud kaubaaurikut, mis said nimeks „Parita I“, „Parita II“ ja „Parita III“. Laevade maakleriks oli sõjaeelsest ajast tuttav äripartner Charles Strubin. Laevad olid registreeritud Panama lipu alla. Sõja järel kasvas merevedude nõudlus kiirelt ja äri läks hästi, 1948. aastal soetati juurde veel 1909. aastal Sunderlandis ehitatud ja enne sõda Mihkel Männapsole kuulunud kaubaaurik „Koidula“, mis sai nüüd nimeks „Dabaibe“. 1951. aastal ostis Jakobson ka kaubaauriku „Uranus“, mis enne sõda oli kuulunud Lindele ja seejärel Jakob Rangi kompaniile, andes sellele nimeks „Astra“. Jakobsoni laevadel leidsid tööd mitmed Eestist läände pagenud meremehed.
Lisaks laevanduses tegutsemisele osales ta mitmetes nii Eesti kui rahvusvahelistes pagulasorganisatsioonides, olles Ida-Euroopa rahvaid ühendava London Federal Clubi ja Londoni Eesti Saatkonna Fondi esimees. Eesti Saatkonna Fondi eesmärgiks oli saatkonna majandusliku aluse kindlustamine. Juba sõja ajal taaskäivitas Evald Jakobson kirjastuse „Boreas“, mille eesmärgiks sai nüüd eelkõige väliseesti kirjanduse avaldamine. 1952. aastal ilmus „Boreaselt“ Eesti ajalugu inglise keeles, ühtekokku avaldas „Boreas“ aastatel 1943–1961 21 teost. Viimasteks Jakobsoni juhtimise all avaldatud kirjatöödeks olid üheksa artiklit teemal „Eesti kultuuri aspektid“. Muuhulgas andis kirjastus välja ka Eesti Korrespondents-Merekooli* õppekirjasid, mille käsikirjad Evaldi pojad Peter ja Michael 2012. aastal Eesti Meremuuseumile annetasid. Kui Jakobson 30. mail 1973. aastal suri, võttis kirjastuse tööd temalt üle Eesti Meremeeste Unioni esindaja Inglismaal Einar Sanden, kes 1952. aastal oli kooli jaoks raha teeninud Jakobsoni laeval „Astra“ stjuuardina sõites. Sandeni juhtimise all andis kirjastus välja ka palju merendusalast kirjandust.
Loe lisaks Evald Jakobsoni kohta: Peter Jakobson, „Eestlasest laevakapten. Kahe perekonna ja ühe riigi avastamise retk“, Tallinn: Hea Lugu 2021.
*Korrespondents-Merekoolist
Inglismaal ja Rootsis ei õnnestunud Eesti merekooli avada, mistõttu soovitati noortel meremeestel omandada kutse Eesti Korrespondents-Merekoolis. Õppimine käis kirja teel. Kool saatis iseõppijatele õppekirjad. Pärast eelklassi läbimist võis meremees jätkata õpingutega Inglise, Saksa, Rootsi või mõne teise riigi merekoolis. Soovi korral sai õpinguid jätkata kirja teel ka Korrespondents-Merekoolis. Kooli õppejõududeks olid sõjapõgenikest endised Tallinna Merekooli ja Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud: Eduard Kägi, Artur Küün, Endel Türna ja mitmed teised. 1950. aastate lõpus Korrespondents-Merekooli tegevus tasapisi hääbus, kuna meremehe elukutse omandamisel peeti teoreetilistest teadmistest väärtuslikumaks praktilisi oskusi.
Fotode allkirjad (vaata üleval):
Kapten Evald Jakobson, 11. juulil 1927. Foto: Alex Tamm (MMF 847:3)
Kaubaaurik „Ita“ sadamas, 1930. aastad (MMF 267:1)
Kaubaaurik „Lake Geneva“, 1930. aastad (MMF 308:8)
Puidulastiga kaubaaurik „Koidula“ (hilisem „Dabaibe“), 1930. aastad (MMF 401:19)
Kaubaaurik „Lake Hallwil“ Cardiffi reidil, 18. juulil 1938 (MMF 813:59)
Kaubaaurik „Parita I“ või „Parita III“, 1940.-1950. aastatel (MMF 10732)
Kaubaaurik „Lake Lucerne“ sadamas, 1930. aastad (MMF 7137)
Eesti Korrespondents-Merekooli navigatsiooni- ja mehaanikaosakonna õppekava; õp. Eduard Kägi astronoomia ja õp. Artur Küüni aurumasinate õppekirjad koos kontrolltöödega (MM 13223 D, MM 13224 D, MM 13236 D) (vaata allpool):
