„Sillas olime koos kahe lootsiga üksnes meie, eestlased: teine tüürimees Kalle Pedak, pootsman Avo Pütsep (kes oli laeva ankru äsja jõe põhja lasknud) ja roolimees Valdur Põld. Et olukorrale pidulikkust anda, tõin pudeli vahuveini. Ja kuuekesi tõstsime siis klaasi Montreali saabumise puhul ning soovisime üksteisele õnnerikast uut aastat,” kirjutas mootorlaeva Timur Frunze kapten Ants Kuljus 1984. aasta vastuvõtmisest Kanada vetes.
Eesti Merelaevanduse mootorlaev Timur Frunze oli 1. jaanuaril 1984 esimese laevana Montreali sadamasse jõudnud ning pälvis sel puhul auhinna – kuldkepi. Traditsiooniliselt kinkis Montreali sadam kuldnupuga jalutuskepi igal aastal esimesena sadamasse sisenenud kaugsõidulaeva kaptenile. Tagasiteel valmistasid laevamehed sellest auhinnast koguni 36 koopiat: tammepuust, valgevasest nupuga, plastist treitud alumise otsaga – igaühele üks. Tallinnas näitas kapten Ants Kuljus kuldkeppi laevanduse peadirektorile Arno Kasele, kes soovitas selle meremuuseumile üle anda. Aasta hiljem see ka juhtus.
Auhinna tõi tormine ilm Põhja-Atlandil, mis sõidu kavandatust pikemaks venitas. Kapteni kirjeldus: „Saime hoida laeva vaid rooli ja masina abil umbes 180–190 kraadi kursil, kui tuul ja lained olid paremalt vööri või 270–280 kraadi – sellisel juhul oli laine vasakult. […] Kuid edasi ei liikunud me sugugi – meid kas kandis tuul paremale, põhja poole, või lõunakoosil olles tagasi ida poole. Mõõtes käsianemomeetriga (tuule kiirusemõõdikuga), mis meil laevas oli, saime tuule kiiruseks mõnikord 32 meetrit sekundis. See oli juba orkaan. Nii kestis meie tormitriiv kolm päeva.”
Ülevaate koostas Eesti Meremuuseumi kogude kuraator-koguhoidja Alo Ervin. Meenutusi täismahus toob teieni Ants Kuljuse raamat „Vastaskursil. Kaugesõidukapteni mälestused” (Tallinn: Eesti Raamat 2009).
