Igal asjal on oma aeg ja igal ajal on omad kombed. Jõulud on läbi aegade olnud põhjapoolsete rahvaste kõige suurem püha. Seda on nimetatud isegi pühade peremeheks. Paljudes keeltes on nende pühade nimi seotud Kristuse sünniga. Kuna 21. detsember on ka talvine pööripäev, siis oli kristlikule maailmale igati sobiv tähistada seda Kristuse sünnipäevana. Seetõttu püsis kaua aega Jeesuslapse sünni tähistamisel kesksel kohal sõime motiiv. Jõulukuuse traditsioon on palju hilisem. Jõuluvana* tulek võtab veelgi rohkem aega. Seotud on see linnastumise, elatustaseme tõusu ja jõulukaupade ilmumisega poodidesse. Aga pühad toodi tuppa!
1940. aasta tõi muudatused ka pühade tähistamisse. Usupühade tähistamine keelati. Aga asemele toodi näärid. Ja lastele võis kingitusi jagada näärivana*. Kuulati salme, laisemaid ähvardati vitsakimbuga, aga midagi meeldivat sai siiski iga laps. Jõulud keelati Eestis aastal 1947 ja sama ajal said näärid Nõukogude Liidus täispüha õigused.
Vanasti olid jõulud meeldivalt pikemad kui täna. See oli teatud mõttes seisak aastaringis. Igavesti rügajale ja muretsejale eestlasele oli see kosumiseks hädavajalik periood. Seepärast keelati paljud tööd sel ajal kurja ähvardusel lihtsalt ära. Jõu kogumise teiseks viisiks oli suur söömine. Sa võisid aasta otsa söögiga koonerdada ja kaalujälgija olla, aga jõuluajal pidi toit kogu aeg laual olema: mida rohkem sööd, seda paremini sul läheb.
* Igaüks, kes punases kuues ja mütsis jõuludel kinke jagab, on heategijast piiskopi Püha Nikolause töö jätkaja. Just temani viivad jõuluvana ajaloolise tausta uurimused. Pärimuse kohaselt tegutses Püha Nikolaus 4. sajandil tänapäevases Türgis asunud Myra linna piiskopina. Arvukates legendides tegi ta head ja jagas kingitusi salaja. Seejuures jääb esiplaanile laste ning hädasolijate aitamine: näiteks andis Püha Nikolaus suure kaasavara kolmele neiule, keda pankrotistunud isa oli määranud keha müüma ning toidupuuduse ajal kodulinnas juhatas ta sadamasse mitmeid viljalaevu. Ajapikku sai Püha Nikolaus erinevate paikade ja ametite kaitsepühakuks. Viimaste seas on lisaks õpilastele, pagaritele, kaupmeestele, apteekritele ja parfüümitootjatele ka meremehed.
Ülevaate koostas pikaaegne Eesti Meremuuseumi kogude raamatukogu kuraator Helju Zahharov.
