Tallinna evakueerimisega augusti lõpus 1941 ei lahkunud Eestist siiski kogu punavõim – Lääne-Eesti saartel kestis see veel mõned kuud. Saaremaalt tõrjuti Punaarmee välja oktoobri algul ja Hiiumaalt 21. oktoobril. Punaarmee viimaseks tugipunktiks Eestis jäi Osmussaar, kust detsembri algul lahkuti Hankosse Soomes, kuhu Talvesõja tulemusena oli rajatud Balti laevastiku baas. Samal ajal toimus ka Hanko evakueerimine, mis oli alanud kuu aega varem. Sarnaselt Tallinna evakuatsioonile puudutas ka Hanko mereväebaasi evakuatsioon omajagu Eesti meremehi ja sunniviisiliselt Punaarmeesse mobiliseeritud eestlasi, samuti Eesti laevu.
Viimases konvois asus Hankost 2. detsembril koos saatelaevadega teele Nõukogude Liidu diktaatori järgi nime saanud reisilaev „Jossif Stalin“, mille pardale oli pressitud koguni 5589 inimest. Laev sai peagi kannatada mitme meremiini plahvatuses, samuti tabamuse Mäkiluoto patarei suurtükitulest. Umbes 1700 pardal olnut võeti teiste aluste peale kui üle tuhande inimese jäeti vaevu pinnal püsivale laevale triivima. 5. detsembril 1941 jäi laev Lohusalu juures põhjale pidama. Pardal olnud punaarmeelased vangistati sakslaste poolt, eestlased lasti peagi vabadusse. Laev tõsteti sõja järel osaliselt üles ja tükeldati 1945. aastal. Tänaseni on Lohusalu lähedal merepõhjas aga vraki vööri- ja ahtriosa. Pooleldi vee alla vajunud ja pardal olevate inimestega reisilaevast „Jossif Stalin“ on Saksa rahvusarhiivis säilinud ka kolm kõnekat fotot.
Aurulaeva „Maia” vanemmadrus Endel Maripuu meenutab oma Eesti Meremuuseumi kogudes säilitatavates mälestustes Hanko mereväebaasi evakueerimist:
„Õhtul alustasime tagasi sõitu, kahe traaleri ja kaadrite saatel. Öö oli pilvine, vahel näitas end kuu, valgustades hetkeks merd. Sõitsime edasi oma sihtsadama poole traaleri kiilvees.
Raske oli kurssi pidada eesminevate järgi , aga siiski tulin hästi toime, lõpetasin vahi kell 12, tulin ruhvi, et puhkama heita. Ei saanud magama veel jääda, lamasin ärkvel kois. Ruhvi ilmus I tüürimees sm. Laan ja käsutas kogu meeskonna välja, ruttu-ruttu päästepaadid alla, tralsik läks miini otsa.
Hüppasin koist välja, muljusin kingad jalga, vatniku selga, jooksin paadidekki paadi juurde, sääl oli ees juba pootsman, tegime paadi lahti ja vinnasime alla, paat veepinnani jõudnud lasin end tali kaudu alla paati, minu järel tulid teised seltsimehed, teine tüürimees Põllu, madrused Pihlakas, Sai, Saarnak, kütjad Mustis ja Kertna.
Eemaldusime laevast ja läksime päästma keda oli võimalik. Meil õnnestus veest välja kiskuda 8 inimest ainult, nii ruttu kadus kõik, polnud enam kedagi näha, mis oleks tõendan seda kurba juhtumid, mis 10 minutid varem sääl juhtus, ainult pool külmavõetud inimesed olid paadi põhjal.
Lahkusime sündmuspaigalt, tulime laeva juure. Kinnitasime talid paadi külge, et ülese tõmmata, aga veestpäästetud, nagu mõistuse kautand, tahtsid kohe talisi kaudu üles minna. Meil oli suur tegu, et seda takista, sääljuures paat kaldus nii küliele, et võttis vett üleääre sisse, ähvardas ümber paiskuda.
Sääl õnnestus ühel õnnetul ühest äärest kinni võtta, et end ülese lasta tõmmata, aga tema oli külmast niivõrd nõrgaks jäänud, libises ülalt alla vette, laeva ja paadi vahele, kus laine järgmisel momendil paiskas paadist eemale, nägin veel hetkel kuuvalges tema nägu, mis paistis selili asendis, siis kadus tema igavikku.
Meid tõsteti kogu paadiga paadisilda, säält saadeti veest ja külmast võetud inimesed sooja ruumi, selle järele tuli teine paat, see tõi ühe inimese, kes tõmmati otsaga ülese, ja meeskond tuli kaldtreppi pidi laeva, paat jäeti merde, polnud aega seda enam korjata, olime ise miinivälja peale triivinud, tarvis oli säält kiirest välja saada.
Sõitsime edasi ja jõudsime Porkkala kohale, säält võeti meid raskepatarei tulega vastu, kus lasti meie peale 84 lasku, mis kukkusid meist ümberringi vette, paisates meil vett tekile. Õnnelikult jõudsime edasi, tuul paisub, lainetus kasvab, oli tegu, et laeva traalitud teel saab hoida, kogu vahi olen roolis, roolides miinidest mööda, mida oli traaler välja toonud, neid ei jõua lugeda, mitmed ja mitmed millest sai mööda aetud.
/…/
Jõuame Suursaare s.o. pühapäeval kella kolme paiku, laseme ankru alla ja jääme selleks ööks sinna, alles järgmisel ööl jätkame teekonda Kronstaadi sihis.“
Ülevaate koostas üks näituse „Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“ kuraatoreid ja Eesti Meremuuseumi sisuvaldkonna juht Sander Jürisson. Rohkem infot Tallinna evakuatsioonist ja Juminda merelahingust leiate mälestusteraamatust “Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“ (2022) ja kuni 15. jaanuarini 2023 Lennusadamas avatud näituselt “Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“.
