Teksti suurus

Reavahe kõrgus

Kontrastsus

Muud valikud

Uudiskirja ikoon
Liitu uudiskirjaga

    Eesti Mereväe moodustamisest möödub 104 aastat

    Peale Esimese maailmasõja lõppemist 1918. aasta novembris lõppes sõjategevus ka Lääne-Euroopas, kuid samal ajal tekkis uus relvastatud konflikt Ida-Euroopas. Venemaa kodusõja keerises otsustas Nõukogude Venemaa juhtkond tagasi vallutada impeeriumist eraldunud alad. Kõige tähtsamate strateegiliste asukohtadena prioritiseeriti Baltikumi ja Ukraina alade tagasi vallutamist ehk saada ligipääsu Eesti jäävabadele sadamatele ning Ukraina väärtuslikele põllumaadele. Äsja iseseisvunud Eesti seisukohalt nägi kõrgem sõjaline juhtkond ohtu Punaarmee ja Nõukogude Venemaa Balti laevastiku poolt. Õigustatult ennustati, et Eestit rünnatakse üheaegselt nii maalt kui ka merelt. Iseseisvuse säilitamiseks peeti hädavajalikuks hakata moodustama riiklike merendusasutusi. 

    Õigupoolest sai merenduse korraldamine alguse Kaitseliidu liinis. Juba 11. novembril 1918 määrati Tallinna sadama komandandiks kaugsõidukapten Oskar Treilmann, kelle juhtimisel õnnestus peagi sakslastelt üle võtta Eesti tähtsamad sadamad ühes nende aastaringseks lahti hoidmiseks vajaliku laevastikuga ning samuti Sadamatehased (laevade ja relvastuse remont). Paralleelselt asuti Kaitseliidu poolt organiseerima ka rannakaitset ning 13. novembril 1918 moodustati selleks ka vastav ametikoht – Tallinna Ranna Kindluse Piirkonna ülema ametikoht, millele määrati kapten Konrad Rotchild. Samuti suudeti kahel sõjalaeval heisata Eesti lipp: vahilaeval „Laine“ ja suurtükilaeval „Lembit“.

    Kaitseliit suutis Saksa okupatsiooni ajal ära teha suure ja tähtsa organisatoorse töö, mis andis võimaluse Eesti mereväe moodustamiseks. Juba 14. novembril 1918 esitas asekapten Rudolf Schiller sõjaminister kindralmajor Andres Larkale aruande, milles tõi esile Eesti merekaitse organiseerimise kontseptsiooni. Schilleri arusaamade kohaselt tuli riigi mereliseks kaitseks esmajärjekorras korda teha Aegnal ja Naissaarel paiknenud rannakaitsepatareid ning mereväe kui väeliigi moodustamine. Sõjaminister Larka päevakäsuga moodustatigi 21. novembrist 1918 Sõjavägede Peastaabi alluvusse Mereväe Valitsus, mille ülemaks määrati Schiller. Mereväe Valitsus jagunes kaheks osakonnaks:

    1. Rea (rivi) osakond oli jaotatud erialade järgi, mida juhtisid vastava väljaõppega spetsialistid. Osakonna alluvusse kuulusid: navigatsiooni ja hüdrograafia ohvitser, suurtüki- ja miiniohvitser, rannavalvet juhtiv ohvitser ning komplekteerimise ohvitser.

    2. Tehnika osakond vastutas väeliigi tehnilise korrashoiu eest ja selle alluvusse kuulusid insenermehaanik, laevaehitusinsener ning elektritehnik.

    Schilleri organisatoorne kava nägi veel ette ka meremärkide ja tuletornide valitsuse liitmist mereväega, piirikaitse võrgustiku tihendamist ning merepataljoni ja traalerite koondise moodustamist. Eesti Vabadussõja avapäeval ehk 28. novembril 1918 tutvustas Mereväe ülem uuele sõjaministrile Konstantin Pätsile mereväe pakilisi vajadusi ning võimalikke väljavaateid. Raport kandis pealkirja „Kohe on vaja“, mis omakorda annab aimu tolleaegsest pingelisest olukorrast. Schiller toob siiski enda aruandes esile võimalused, kuidas saaks mereväge kevadiseks navigatsiooniperioodiks lahinguvalmidusse viia: moodustada Mereväe pataljon kaadrikoosseisude väljaõppeks, sõjalaevastik peaks samuti täitma piirivalve ülesandeid merel ja veesata pealinna kaitseks miiniväljad.

    Üldistatult öelduna tegeles Schilleri juhitud Mereväe Valitsus 1918. aasta novembris-detsembris peamiselt tagala kindlustamisega, kogudes kokku sakslastest maha jäänud meresõjavarustust (laevu, miine, traale, suurtükke, laskemoona, laevade tarbematerjali jne). Samal ajal Mereväe Valitsuse põhitegevus väeliigi ülesehitamisel koondus eelkõige nelja tähtsaima ülesande ümber:

    1)  nõuetele vastava struktuuri organiseerimine, selle mehitamine ning töökorralduse tagamine;

    2)  suurtükilaeva „Lembit“ parandustööde lõpule viimine;

    3)  mererelvastuse kogumine ja

    4)  traalerite salga moodustamine.

    Seega suutis Schiller panna aluse mereväe organiseerimisele, mis oli eelduseks mereväe lahingutegevuses osalemisele 1918. aasta detsembrikuus.

    Ülevaate koostas Eesti Meremuuseumi teadur meresõjanduse vallas Arto Oll.

    Sama aasta detsembris määrati merejõudude juhatajaks kaugsõidukapten Johan Pitka, kellele oli Vabadussõja ajal allutatud kogu tegevus merel ja Peipsi järvel ning 1919. aasta maist merekindlused. Eesti Meremuuseumi Lennusadama vesilennukite angaaris on avatud näitus „Kajutivestlused Johan Pitkaga. Tulevase kontradmirali värvikas meresõiduaeg 1896-1900“, mis Johan Pitka esimestest mereretkedest.

    Tallinna sadama komandant kaugsõidukapten Oskar Treilmann. Foto: Eesti Meremuuseumi kogud.
    Vahilaev „Laine“.  Foto: Eesti Meremuuseumi kogud.
    Suurtükilaev „Lembit“. Foto: Eesti Meremuuseumi kogud.
    Mereväe Valitsuse ülem asekapten Rudolf Schiller. Foto: Eesti Meremuuseumi kogud.

    Meie veebilehe kasutamise jätkamisega nõustute veebilehe põhifunktsioonide toimimiseks ja kasutaja eelistuste salvestamiseks vajalike küpsiste kasutamisega.

    Salvesta Lisainfo