Eesti laevadel, mis 1941. aasta augustis Tallinna evakuatsioonis osalesid, olid valdavalt peal ka eestlastest meeskonnad. Suur osa neist pidi lisaks eluohtlikule teekonnale Tallinnast Kroonlinna (muu hulgas jäi teele Juminda miiniväli) võitlema ellujäämise eest ka kohale jõudes – eestlastest meeskonnad võeti laevadelt maha ning paljud saadeti tööpataljonidesse ning vangilaagritesse.
Tööpataljonid olid Punaarmee tööüksused, kuhu suunati need mobiliseeritud, keda punavõim pelgas rindele saata. Nende hulgas eestlastest mobiliseeritud. Enim paigutati eestlasi Arhangelski ja Uurali sõjaväeringkondade tööüksustesse, kus elutingimused ühes raske tööga ei erinenud palju Nõukogudemaa kurikuulsast vangilaagrite süsteemist GULAG. Nii surigi kolmandik Punaarmeesse mobiliseeritud eestlastest, st pea 13 000 meest tööpataljonides.
Teekonda ühes kaaslastega laevalt Novosibirskis asunud vangilaagrisse ja seal kogetud karmi katsumust on meenutanud Tallinna evakuatsiooniprotsessi ajal Suurel Tõllul II tüürimehena ametis olnud Aleksei Hiedel (Hiidel):
„Kui mind kambrisse oli lükatud ja plekiga üle löödud uks selja taga lukku keeratud, jäin ukse juurde seisma. Oli öörahu aeg, peale kella 10, valgustuseks väike lamp. Siis hakkas minu poole roomama näljaseid ja karvaseid inimkogusid. Hirmujutt käis läbi ihu, et siin söövad elusalt ära. Küsisid vene keeles leiba ja tubakat. Ütlesin, et ei ole, olen eestlane ja ei saa teie jutust aru. Siis sirutati mulle teretuseks käsi, et nemad on ka eestlased. Vangla kord nägi ette, et viimasena kambri tulija saab male magamiskoha ukse ette paraski kõrvale. Kõik seinaäärsed narid ja keskpaikne põrand mehi täis, vist 85 inimest, neist 26 eestlast, kes juba suvest saadik vangis.
/…/
13. jaanuaril viidi mind samas vangla majas ülekuulaja juurde, kelleks oli suur kerekas mees, mereväevormis Melnikov. Tõlk oli ka, naisterahvas. Peale minu, naise ja teiste andmete küsimist loeti ette süüdistusakt. Esimeseks: § 58 punkt 1 – isamaa reetur, sõjaajal karistus kohe maha lasta. 2) § 58 punkt 9 – seda ei mäleta mis see oli („Kontrrevolutsioonilisel sihil raud- või muude teede ja liiklusvahendite, rahva sidevahendite, veejuhtmete, ühiskondlike ladude ja muude seadeldiste või riikliku või ühiskondliku vara purustamine või rikkumine plahvatusega, süütamisega või muul viisil“ – SJ). 3) § 58 punkt 10 – oled riigivastast juttu ajanud. 4) § 58 11 Kuulusid organiseeritud kampa. Kästi rääkida, mida mina teinud ja rääkinud olen ning mida teised tegid ja rääkisid. Tegin ausalt oma tööd, ei ole midagi rääkinud ega kuulnud. Küsis ühte ja teist, ma midagi ei rääkinud, siis ütles, et küll sind rääkima paneme. Tõlk läks toast välja, mõtlesin, nüüd hakkab saama, aga vist ei olnud peksjat kohal, ta ise ei viitsinud ja mind saadeti kambri tagasi. Mehed rääkisid, enne oli seal 10 läti ohvitseri olnud, need saanud peksa ja võtnud süü omaks, kõik olid maha lastud.
/…/
Suvel, kui ööd olid soojad, lubati meid õues magada. Viisime siis oma madratsid välja ja magasime seal, lutikatest enam-vähem rahu. Kaks ööd olime nii väljas maganud, päeval olime ka väljas. Kolmandal õhtul hakkas vihma sadama ja pidime barakki minema. Noh siis läks lahti hirmsaks veretööks. Lutikad olid 2 päeva näljas olnud ja ründasid vihaselt, me jälle tapsime neid armutult. Üks Virumaa töösturi poeg oli ka seal, see läks keset barakki naride vahekäiku lampide alla magama, seal oli valgem tappa. Hommikul küsisime poistelt kuidas seal magamine oli? Põrand oli verest punane. Poiss vastas, et ei olnud viga, ta lugenud palju ta neid tapab, aga 1400 pealt läinud lugu segamini.
/…/
Kui külma oli üle 40 kraadi, siis vange välja tööle ei viidud. 1942. aasta detsembris oli selliseid päevi ainult 1 või 2 kus sai barakis puhata. Ilmad läksid külmemaks ja jõud jäi nõrgemaks. Novembri lõpul kirjutati esimesena haigla statsionaari Alle. 20. detsembri ümber läks Mets sama teed, ta oli oma varbad ära külmanud ja need mädanesid. Enne jõule müüsin natukehaaval leiba, et jõululaupäeva õhtuks terve päts leiba osta. Raha meil ju ei olnud, seda asendas tubakas ja leib. 200 g leiba maksis keskmiselt ühe tikutoosi täie tubakat. Jõululaupäeval ostsin õhtuks portsu leiba ja seda süües mõtlesin oma lapsepõlve jõuludele ja kodule.“
Hiedel pääses vangistusest 1943. aasta juulis, 1944. aasta kevadel võeti ta Punaarmeesse ja saadeti rindele.
Lisaks Hiedelile represseeriti Memento andmetel Suure Tõllu meeskonnast veel vähemalt 10 inimest: Heinrich Alle, Harry Allik, Elmar Kiviloo, Jaan Kreek, Arthur Kullerkann, Johan Luup, Ülo Maser, Gustav Mets, Philip-Leon Nõmm, Oskar-Ferdinand Randma. Neist Elmar Kiviloo mõisteti surma süüdistatuna kavatsuses viia laev Soome või anda üle sakslastele ning mõrvati 13. augustil 1941. Vangistuses surid Jaan Kreek, Arthur Kullerkann, Gustav Mets, Philip-Leon Nõmm ja Ülo Maser.
Uurige lähemalt
• Hiedeli käekäigust Teise maailmasõja ajal raamatust „Saarlaste elulood I“ (2003);
• Juminda merelahingust läbi neid üle elanud inimeste mälestuste raamatust “Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“ (2022);
• Tallinna evakuatsioonist ja Juminda merelahingust Lennusadamas avatud näituselt “Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“.
Ülevaate koostas näituse „Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“ kuraator ja Eesti Meremuuseumi sisuvaldkonna juht Sander Jürisson.