Teksti suurus

Reavahe kõrgus

Kontrastsus

Muud valikud

Uudiskirja ikoon
Liitu uudiskirjaga

    Tallinna lahing kahe okupatsioonivõimu vahel

    Vastavalt Barbarossa plaanile, mille Natsi-Saksamaa töötas välja Nõukogude Liidu vallutamiseks, pidi Wehrmachti armeegrupp Nord liikuma läbi Baltikumi, eesmärgiks Leningradi vallutamine. Seejärel pidanuks armeegrupp Nord liituma armeegruppidega Süd ja Mitte Moskva vallutamiseks.  

    Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eesti territoorium kuulus enne sõja algust Balti (eri)sõjaväeringkonda. Mereväge koordineeris Punalipuline Balti laevastik, millel olid ka oma lennuüksused. Balti laevastiku peabaas oli toodud 1940. aastal Kroonlinnast Tallinnasse. Sõja algusega seoses nimetati Balti erisõjaväeringkond ümber Looderindeks.

    Sõjaseisukorraga antud võimu teostasid Eestis Punalipulise Balti laevastiku sõjanõukogu ja Looderinde sõjanõukogu: esimene saartel, sadamate ja mereväebaaside alal, sh Tallinnas, teine ülejäänud Eestis. Punalipulise Balti laevastiku ülemjuhatajaks oli viitseadmiral Vladimir Tributs, kes oli ühtlasi Tallinna baasi ülem.  

    Sõja esimestest päevadest alates liikusid Saksa väed Baltikumis hoogsalt põhja poole. 24. juunil hõivati Kaunas ja Vilnius, 26. juunil Daugavpils, 1. juulil Riia. Nõukogude väed taganesid Eesti territooriumile. 27. juunist 1. juulini evakueeriti Balti sõjalaevastiku põhijõud Tallinnasse. 8. juulil hõivasid sakslased Pärnu ja järgmisel päeval Viljandi. 9. juuli õhtuks paiknes rinne Pärnu-Tartu-Emajõe liinil.  22. juulil andis Hitler korralduse: „Vaenlase jõud, mis veel tegutsevad Eestis, tuleb hävitada. On hädatarvilik mitte lasta neil lahkuda laevadel ega murda läbi Narva kaudu Leningradi suunal.“  

    Punalipulise Balti laevastiku sõjanõukogu otsustas 15. juulil 1941 alustada ettevalmistusi Tallinna kaitsmiseks. Lähenemisteed Tallinnale olid kindlustatud kaitseliiniga, mis paiknes 9-12 km kaugusel linnast. Kindlustustöödele saadeti tuhandeid tallinlasi. Rajati ka linnasiseseid kindlustusi. Linna kaitsjatele pidid tulejõudu lisama sõjalaevad, mis manööverdasid Tallinna lahel ja sadamas.

    16. augustil vallutasid sakslased Narva. Nõukogude väed, mis asusid Tallinnas ja selle ümbruses ning Lääne-Eesti saartel, osutusid äralõigatuks „suurest maast“, st Nõukogude vägedest Venemaal. Tallinn oli sakslaste piiramisrõngas: mere kaldal Tallinnast idas paiknes 254. jalaväediviis, Tallinnast kagus 61. jalaväediviis ja Tallinnast lõunas 217. jalaväediviis.  

    Tallinna kaitse juhiks määrati Punalipulise Balti laevastiku juhataja viitseadmiral Vladimir Tributs. Tallinna kaitsjaid oli üle 20 000: mitmed laskurdiviisid, suurtükiväeüksused, lisaks Eestist ja Lätist värvatud hävituspataljonlased. Suurem osa Tallinna kaitsjaid olid mereväelased. Neid saadeti Tallinnat kaitsma ka maarindele. Merelt kaitsesid Tallinna sõjalaevad.

    20. augustil algas lahing Tallinna pärast. Saksa väed tungisid peale idast, lõunast ja edelast. 23. augustil lähenesid Saksa diviisid Tallinna kaitseliinile, kaitsjad kandsid suuri kaotusi. 25. augustil esitas Balti sõjalaevastiku sõjanõukogu liige diviisikomissar N. K. Smirnov Nõukogude sõjalaevastiku juhtkonnale ettekande raskustest Tallinna kaitsmisel: relvastuse vähesus, sõdurite väsimus, puudus komandöridest laevastikus, kohaliku elanikkonna halb suhtumine sõjaväelastesse, „kaitseliitlaste“ tegevuse aktiveerumine, eesti rahvamiilitsa meeleolude muutumine ja kohalike võimude abitus sellega võitlemisel.

    Sakslased hakkasid suurtükkidest tulistama reidil seisvaid Nõukogude sõjalaevu. Nõukogude vägedel polnud mingit võimalust maismaa kaudu või piki rannikut ida poole läbi murda. Hakati tegema ettevalmistusi evakueerumiseks laevadel. 26. augusti varahommikul palus Loodesuuna sõjanõukogu Nõukogude armee ülemjuhatuselt luba lahkuda meritsi Tallinnast Kroonlinna. Mõne tunni pärast saadi Stalini ja Molotovi allkirjadega luba Tallinn maha jätta. Hommikul kell 11 andis Loodesuuna sõjanõukogu Balti laevastiku sõjanõukogule korralduse Tallinnast lahkumiseks. Ettevalmistuste tegemiseks jäi aega kaks päeva – Balti laevastiku sõjanõukogu hinnangul poleks olnud võimalik vaenlast kauem kinni pidada. Neile järgnesid traagilised sündmused, mida tänapäeval meenutame Juminda meretragöödiana.

    Juminda meretragöödiast leiab rohkem infot

    Kõnealustest sündmustest Eesti vetes räägib näitus “Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“, mida saate külastada Lennusadamas 15. jaanuarini 2023. Täpsema info leiate SIIT.

    Amandus Adamsoni loodud „Russalka“ mälestussamba bareljeef, mis sai Tallinna lahingus tabamuse. Sellega saab tutvuda Lennusadamas avatud näitusel. bareljeef kuulub Tallinna Linnamuuseumi kogudesse.

    Ülevaate koostas näituse „Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“ kuraator ja Eesti Meremuuseumi sisuvaldkonna juht Sander Jürisson.

    Meie veebilehe kasutamise jätkamisega nõustute veebilehe põhifunktsioonide toimimiseks ja kasutaja eelistuste salvestamiseks vajalike küpsiste kasutamisega.

    Salvesta Lisainfo