Teksti suurus

Reavahe kõrgus

Kontrastsus

Muud valikud

Uudiskirja ikoon
Liitu uudiskirjaga

    Juminda meretragöödia elas üle 10 000 inimest

    81 aastat tagasi – augustis ja septembris 1941 – toimunud Tallinna evakuatsiooni mereretkest ja selle käigus Eesti vetes lahvatanud Juminda miinilahingus osales 224-232 laeva umbes 42 000 inimesega pardal. Neist 15 000 hukkus, 10 000 elas üle laevahuku ja 27 000 jõudis Tallinnast Kroonlinna.

    Eesti suurima laeva „Eestirand“ hukust pääses eluga 3247 inimest

    Varasemates Juminda miinilahingu teemalistest postitustes oleme muuhulgas maininud ka seda, et laevade liikumine ning nende hukkumine 1941. aasta suvel ei leidnud aset vaid augusti viimastel päevadel. Ilmselt tuntuim enne 28.-29. augustil toimunud Tallinna evakuatsiooni teele asunud alus, mis sihtkohta ei jõudnud, oli kaubaaurik „Eestirand“. Šotimaal Dumbartonis A. McMillan & Son laevatehases 1910. aastal ehitatud laev sai 24. augustil 1941 Prangli lähistel lennukipommi tabamuse ja hukkus. Tol ajal oli see Eesti suurim laev. Erinevatel andmetel viibis laeva pardal 3500–4800 inimest.

    „Eestiranna“ laevamudel, mida saab näha Paksus Margareetas. Allikas: Eesti Meremuuseumi kogud.

    Kapten Boris Nelke hinnangul oli „Eestiranna“ pardal umbes 3800 inimest, valdavalt mobiliseeritut, kellest 3247 jõudis eluga Pranglile. Saare randa uhutud 44 surnukeha maeti Prangli saarele. Paljud üle parda hüpanud korjati peale teistele Kroonlinna suundunud laevadele. Peale inimeste olla laeva pardal olnud ka Eesti Kunstimuuseumi kogust hulgaliselt teoseid, mis olid määratud evakueerimisele Leningradi. Selle kunstikogu saatus on tänaseni teadmata. 1946. aastal tõsteti vrakk üles ja pukseeriti Paljassaarde, kus see paari aasta jooksul vanarauaks lõigati.

    Hospidalilaeva „Sibir“ pardal elas meretragöödia üle ka Georg Ots

    Teiseks suuremaks hukkunud laevaks, millel oli samuti palju mobiliseeritud eestlasi, oli transpordilaev „Sibir“, mis asus Tallinnast teele 18. augustil kümnekonna laevaga konvois. Väidetakse, et viimaseks reisiks oli laev markeeritud Punase Risti märkidega, kuna täitis hospidalilaeva funktsioone. Juminda miiniväli õnnestus laevadel tervena läbida, kuid Suursaare lähedal sai „Sibir“ Saksa lennukitelt pommitabamuse. Laev küll ei uppunud kohe, kuid tekkinud paanikas hüppasid paljud üle parda, samuti sai palju pardal olnud haavatuid hukka tulekahjus. Praegustel andmetel viibis laeva pardal 890 haavatuid ja 410 tsiviilelanikku, kellest eluga pääses vastavalt umbes 600 ja 300 inimest.

    Tuntuim eestlasest mobiliseeritud „Sibiri“ pardal oli kahtlemata laulja Georg Ots. Teatud side on antud laeva ja Georg Otsaga ka meie muuseumi sadamas seisval jäälõhkujal „Suur Tõll“ – nimelt „kehastub“ ta Georg Otsast kõneleva filmi „Georg“ (2007) algul „Sibiriks“. Filmi tegijad on sealjuures ka väga tähelepanelikult jäädvustanud paljude mobiliseeritute jt laevadele asunute mälestustest läbi jooksva detaili – jalgratta sisekummi, millest loodeti abi saada laeva võimalikul uppumisel.

    „Sibiri“ pardal olnud mobiliseeritute seas oli ka laulja Georg Ots. Allikas: Eesti Meremuuseumi kogu.

    Jalgratta sisekummi mainib oma mälestustes ka „Sibiri“ pardal olnud Heino Niidas, kes jagas oma meenutusi intervjuus Vallo Kelmsaarele. Toona 18-aastane olnud Niidas kõneleb „Sibirilt“ pääsemisest:

    „Üks pomm kukkus laeva maha, üks kukkus laeva keskele ja kolmas lendas üle. Kui esimene pomm laeva tabas, siis laev võpatas ja hakkas välja tulema valget suitsu. No ja siis läks paanika lahti, hakati päästepaati alla laskma. Mina ronisin ka ühte päästepaati. No mina tean, kuidas madrused ei tundnud seda asja. Madrused hakkasid paati alla laskma ja nii õnnetult, et üks ots ees – jõudis veepiirile ja järsku pära jäi üles, nina läks vette ning kohe pooleldi vett täis.

    Ma siis vaatasin, et mis nüüd teha, poolest saadik on paat vee sees, sellega enam midagi teha pole. Võtsin siis pintsaku seljast ja kingad ära ja lasin ennast vette ujuma. Aga kuhu ma ujun niimoodi. Aga seal laeva ümber igasugust prahti ujus veepinnal, mida visati ülevalt alla: laudu, planku, kaste.

    Üks mees ujub minu kõrval. Vot niisugused momendid jäävad meelde, uhub minu kõrval jalgratta lohv täispuhutult ümber kere. Mina võtsin ka sellest ühe käega kinni, aga siis mõtlesin, et see hoia ühtegi meest veepinnal, mis ta siis kahe mehega teeb? Lasin sellest lahti ja siis ühe lauatüki külje alla, niimoodi natuke julgem. Ujusin eemale ja tuli üks kolme meetrine plank, sain selle rinna alla. No siis oli täitsa julge olla, see kandist tugevasti. Natukese aja pärast üks teine mees tuli teise otsa peale, siis olime kahekesi seal.

     Tuul oli, laine oli, katsusime ikka hoida nägu vasta lainet, mitte kukalt. Sest kui nägu oli vastu lainet, siis hoidsid hinge kinni kui laine tuli. Aga ütleme nii, et ikka rüüpasime merevett sisse ka. Kõige hullem oli, et vesi oli külm juba. Tuli kallale ja mis kõige hullem – jõud kadus ära, külma tõttu ei jõudnud end enam kinni hoida.

    Seal oli kaks traalerit, mis miine ennem traalisid ja siis kiirkaatrid, kolm-neli, mis saatsid meie laevu – „Sibir“ ja „Ural“, mis olid mõlemad haavatuid täis. Ja siis ma vaatan, et juba kaks kaatrit ei ulatunud meieni ja kolmas kaater, mis kõige kaugemal oli – kui see meist ka nüüd mööda läheb, siis on meiega kõik. Ometigi jõudis see meie lähedale ja sealt ulatas üks madrus mulle ridva, et „võta kinni“. Võtan kinni – käsi ei hoia ritva. Külm oli niivõrd mõjunud juba lihastes, et ei hoia (kinni). Siis viskasid köie ja lõin hambad köie sisse, hambad olid kõige tugevamad ja niimoodi tõmmati mind sinna pardale. Kui juba parda ligidale sain, siis võtsid käest kinni, tõmbasid kaatri pardale. Ega ma püsti ei jõudnud tõusta, käpukil läksin kajuti luugi juurde ja hakkasin trepist alla end laskma. Jalad sain alla lasta ja olin kolaki all maas, käed enam kinni ei pidanud, külm oli oma töö ära teinud.“

    Juminda meretragöödiast leiab rohkem infot

    Kõnealustest sündmustest Eesti vetes räägib näitus “Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“, mida saate külastada Lennusadamas 15. jaanuarini 2023. Täpsema info leiate sellel lingil.

    Kuku raadio saates Meretund avaldatud intervjuud Heino Niidasega saate kuulata täispikkuses sellel lingil.

    Ülevaate koostasid näituse „Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“ kuraatorid Sander Jürisson (Eesti Meremuuseumi sisuvaldkonna juht) ja Roman Matkiewicz (Eesti Meremuuseumi kunstnik).

    Päästerõngad Juminda meretragöödias hukkunud laevadelt „Kalinin“ ja „Everita“ Lennusadamas avatud näitusel „Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“. Autor: Eesti Meremuuseum/ Aron Urb.

    Meie veebilehe kasutamise jätkamisega nõustute veebilehe põhifunktsioonide toimimiseks ja kasutaja eelistuste salvestamiseks vajalike küpsiste kasutamisega.

    Salvesta Lisainfo