Teksti suurus

Reavahe kõrgus

Kontrastsus

Muud valikud

Uudiskirja ikoon
Liitu uudiskirjaga

    Reisiaurik „Vironia“ hukkumine

    Juminda miinilahingus 28.-29. augustil 1941 hukkus hulgaliselt Eesti laevu, mis olid 1940. aastal okupatsioonivõimu poolt natsionaliseeritud. Teiste hulgas jäi viimaseks, poolel teel katkenud sõiduks teekond Tallinnast Kroonlinna Eesti Vabariigi suurimal reisiaurikul „Vironia“, mis uppus 28. augusti viimastel tundidel.

    „Vironia“ oli ehitatud 1906. aastal Kopenhaagenis Burmeister & Waini  laevatehases  Taani  aurulaevaühingu  DFDSi  tellimusel. Algselt „Kong Haakoni“ nime kandnud laev sõitis Kopenhaageni, Oslo ning Stettini  (tänane Szczecin Poolas) vahel. 1938. aastal soetas taanlastelt auriku Pärnu Laeva AS ning laev asus 1939. aasta mais tegema liinireise Tallinna ja Stockholmi vahel. Seejuures kestis reis sama kaua kui täna – 17 tundi.

    Natsionaliseerimisega läks „Vironia“ Eesti Riikliku Merelaevanduse käsutusse, Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelise sõja puhkemise järel sai „Vironiast“ aga staabilaev Balti laevastiku koosseisus. Nõukogude okupatsioonivõimu meritsi pagemisel asus „Vironia“ 28. augustil 1941 Kroonlinna poole teele esimeses konvois. Esimese tabamuse sai alus Saksa lennukitelt kella 18 paiku ning laev muutus juhitamatuks, misjärel asus teda pukseerima päästelaev „Saturn“. Mõlemad laevad sattusid aga enne keskööd miinile ja uppusid.

    Tollal 23aastane Rafail Beltšikov on meenutanud „Vironia“ pardalt pääsemist: “Panin sõrmedega nina kinni ja hüppasin ülevalt, neljandalt korruselt vette. Tundsin, kuidas ilmatu pika aja vajusin… Siis viskas vesi mu üles.

    Vesi kihas inimestest – igaüks võitles elu eest. See oli põrgu. Ma ei tea enam, kas olin teadvusel või uimas, kuid miski mind vee peal hoidis. Päästevest see ei olnud, sest see rebiti mul kohe käest… Mäletan, kuidas vene madrused mu üle naersid, kui haarasin laevale minnes korkvesti, et see ümber panna. Aga kui laev juba uppus, siis neil olid päästevestid, minul aga enam mitte. Ulpisin üle kümne tunni halvavalt külmas vees – oli sügise algus ja meri ei olnud enam suvesoe.

    Kui pärast tundidepikkust pooleldi meelemärkuseta olekut silmad lahti tegin, leidsin end väikese puksiirlaeva katlaruumist, kus küdes ahi. Mu kõrval lamas ihualasti noor naine. Surnud. Pilk kaugusesse suunatud…”

    „Vironia“ pardal uppus hinnanguliselt 1300-2500 inimest. Eesti ühe uhkema II maailmasõja eelse laeva vrakki on otsinud nii Eesti Meremuuseumi merearheoloogid kui ka Soome uurijad, kuid seni edutult. Sh lükati 2021. aasta suvel Muinsuskaitseameti osalusel tehtud välitööde käigus ümber pea poolteist kümnendit püsinud ekslik hinnang „Vironia“ vraki tuvastamisel – merepõhjas lamav laev osutus hoopis Läti transpordilaevaks „Everita“.  

    „Vironia“ kohta saad lähemalt lugeda Eesti Meremuuseumi raamatust „100 aastat kiilu all. Eesti lugu laevades“, Paksu Margareeta püsinäitusel olevast „Vironia“ mudelist aga kataloogist „Aurulaevamudelid Eesti Meremuuseumi kogus“. Laevamudeli juures Paksus Margareetas saad peagi „Vironia“ traagilise uppumislooga tutvuda ka liitreaalsuslahenduse abil, mille oleme arendanud välja koostöös Rootsi tehnoloogiaettevõttega Ericsson.   

    Pildid:

    „Vironia“ mudel. Eesti Meremuuseumi kogu

    Reisiaurik „Vironia“ sadamas. Eesti Meremuuseumi kogu

    Reisiaurik „Vironia“ merel. Eesti Meremuuseumi kogu

    Meie veebilehe kasutamise jätkamisega nõustute veebilehe põhifunktsioonide toimimiseks ja kasutaja eelistuste salvestamiseks vajalike küpsiste kasutamisega.

    Salvesta Lisainfo