250 aastat tagasi – juulis 1772 – andis Briti meresõitja James Cooki juhitav lõunapooluse ekspeditsioon Plymouthis otsad, minnes avastama Antarktika piirkonda. See ekspeditsioon muutis oluliselt arusaama lõunapoolusest ning mõjutas hilisemaid meresõitjad piirkonda uurima ja avastama.
James Cooki portree. Eesti Meremuuseum
James Cook (1728–1779) alustas kaubalaevadel meresõitu juba teismelisena (teenis kaubalaevadel ka Läänemerel), liitudes mereväega 1755. aastal. Ta osales Seitsmeaastases sõjas, jäädes Admiraliteedile ja Kuninglikule Ühingule silma Newfoundlandi piirkonna kaardistamisega Kanadas. Selle töö tulemuseks olid esimesed teaduslikud kaardid Newfoundlandist, millega Cook tõestas, et on andekas hüdrograaf ja kartograaf. Sellest tulenevalt anti talle 1768. aastal juhtida teaduslik ekspeditsioon Vaiksesse ookeanisse. Laeval Endeavour läbi viidud ekspeditsiooni eesmärgiks oli vaadelda 1769. aasta Veenuse transiiti, et arvutada välja täpne Maa ja Päikese vaheline distants. Kuigi need vaatlused ei olnud lõpuni edukad, seisneb Cooki esimese ekspeditsiooni tähtsus ka Vaikse ookeani lõunaosa kaardistamises.
Antarktikasse
Juba antiikajal usuti, et Maa lõunanabal peab asuma suur manner (Terra Australis), sest vastasel korral ei oleks Maa tasakaalus. Suurte maadeavastuste perioodil 15.–17. sajandil otsiti Terra Australist intensiivselt, kuid lõunamanner jäi avastamata.
Madalmaade kartograafi Abraham Orteliuse maailmakaart aastast 1570. Märkimisväärne on arvatava lõunamandri suurus. Wikimedia Commons
- aastal kujutas Antarktist selliselt Hollandi kartograaf Jan Janssonius oma kaardil Polus Antarcticus. Wikimedia Commons
Samal ajal sai retkede põhjal üha selgemaks, et Terra Australis ei saa olla nii suur kui see 16. sajandi kaartidel oli märgitud. Veel 18. sajandi teise poole kaartidel oli Terra Australis märgitud. Selle kaotamisele kaardipildist andis otsustava tõuke James Cooki teine ümbermaailmareis (1772–1775).
Prantsuse kartograafi Philippe Buache’i lõunapoolkera kujutav kaart aastast 1757. Princetoni Ülikooli raamatukogu
James Cook oli lõunamandri olemasolu kinnitamiseks või ümberlükkamiseks teinud ettepaneku oma esimese ümbermaailmareisi lõpul, kui oli pärast Uus-Meremaa ja Austraalia idaranniku kaardistamist mõistnud, et veel suurem osa Vaikse ookeani lõunaosast on avastamata kui varem arvati. Seega olid spekulatsioonid lõunamandri olemasolust aktiivsed veel 1770. aastate algulgi. 1771. aasta sügisel määrati Cook admiraliteedi poolt ekspeditsiooni juhiks, misjärel algasid kiired ettevalmistused. Ekspeditsioon, millel olid kaasas ka teadlased, tegi kokku kaks pikemat retke Antarktika vetesse ning kaks pikemat retke Vaiksesse ookeanisse, kaardistades mitmeid saari, mida olid eurooplased külastanud, kuid mis olid ebatäpselt kaardile kantud. Ekspeditsiooni teadlased olid sealjuures esimesed, kes Antarktika olusid vaatlesid ja kirjeldasid.
Admiraliteedi juhised nägid ette, et Cook otsiks Lõunamandrit, mis on paljusid geograafe ja meresõitjaid varasemalt paelunud. Ta pidi Hea Lootuse neemelt purjetama lõunasse, et leida üles Prantsuse meresõitja Jean-Baptiste Charles Bouvet de Lozier’ poolt 1738.–1739. aasta ekspeditsiooni käigus avastatud saar (sai tema järgi nimeks Bouvet’ saar), mida peeti mõnede arvates Antarktise mandri põhjatipuks. Sealt edasi oli ekspeditsiooni käik Cooki enda otsustada: „kas idasse või läände, oleneb teile kõige soodsamatest asjaoludest, hoides nii kaugele lõunasse kui võimalik ning tehes avastusi lõunapoolusele nii lähedal kui võimalik, seejuures pidades silmas laevade ja meeskonna seisundit ning laevavarusid…“, nägid juhised ette. Niisiis suundusidki 13. juulil Resolution ja Adventure vastavalt James Cooki ja Tobias Furneaux’ juhtimisel lõunasse.
James Cook Hea Lootuse neemel, 1772. Eesti Meremuuseum
Esimeseks peatuseks oli Madeira ning enne Lõuna-Aafrikasse saabumist peatuti veel ka Roheneemesaartel. Kui Hea Lootuse neemele jõuti 30. oktoobril, siis juba 10. detsembril kohati Antarktika vetes esimest jäämäge ning lõunapolaarjoon ületati 17. jaanuaril 1773. Sellega sai James Cookist esimene meresõitja, kes selle maagilise piiri ületas. Muidugi oli see brittidele suureks võiduks, saades enda nimele järjekordse geograafilise võidu. Esimesel Antarktika hooajal jõuti Antarktise rannikust enesele teadmata 120 km kaugusele, kuid manner jäi avastamata. Pärast Vaikset ookeani hooaega suunduti taas lõunasse, ettevalmistused selleks tehti Uus-Meremaal. Sealt läks James Cook juba üksinda Antarktikasse, kuna Adventure Furneaux’ juhtimisel pöördus tagasi koju. Teistkordselt ületati lõunapolaarjoon hoolimata keerulistest jääoludest, tuulest, udust ja vihmast 21. detsembril 1773. Kolmandat korda jõuti nii kaugele 26. jaanuaril 1774, endiselt maad nägemata. 30. jaanuaril jõudis ekspeditsioon kõige kaugemale lõunasse – 71°10′ lõunalaiust. Kuid kuna olud muutusid tormide ja hiiglaslike jäämägede tõttu järjest ohtlikumaks, ei morjendanud Cooki see, et pidi tagasi pöörduma. Pärast taas Vaikses ookeanis seilamist, pöördusid Cook ja Resolution tagasi koju, kuhu jõuti 1775. aasta suvel.
James Cook andis oma ekspeditsioonile ja Antarktise olemasolule järgmise hinnangu: „Ma tegin suurtel lõunalaiustel Lõuna-Jäämerele ringi peale selliselt, mis ei jäta ruumi lõunamandri olemasolu võimalusele, välja arvatud juhul kui see on pooluse vahetus lähetuses ja merdmööda kättesaamatu. Külastades kahel korras Vaikset ookeanit, lahendasin ma mitme varasema avastuse küsimused, tegin mitu uut avastust ja jätsin enda arvates väga vähe selles osas veel teha. Seetõttu arvan, et ekspeditsiooni eesmärk sai igas mõttes täidetud, lõunapoolkera piisavalt avastatud ja kaardistatud ning lõunamandri otsimisele lõpp tehtud.“
James Cooki kaart lõunapoolkerast, kus peal lisaks tema enda ekspeditsioonile ka varasemad avastusretked, 1777. Princetoni Ülikooli raamatukogu
Seosed Eestiga
James Cook mõjutas järgneva poole sajandi ja veel kauemgi maadeavastajaid erinevatest riikidest. Ta oli suureks eeskujuks Raplamaal sündinud Adam Johann von Krusensternile, kelle avastusretkede põhimõtted lähtusid suuresti just Cookist. Nii näiteks pani Krusenstern Vene esimesel ümbermaailmareisil sarnaselt Cookile suurt rõhku meeskonna elutingimustele ja tervisele, varustusele ja laevadele ning rõhutas teadlaste kaasamise vajadust. Lisaks sellele sai Krusenstern Cookilt indu Vaikse ookeani kaardistamiseks ning vastusteta küsimuste lahendamiseks.
Mis puudutab Antarktist, siis vähesed uskusid pärast James Cooki Lõunamandri olemasolusse. Üks neid oli aga Vene keisririigi mereväeminister, prantsuse päritolu markii de Traversay, kodanikunimega Jean-Baptiste Prevost de Sansac. Ta algatas 1818. aastal uurimisretke Antarktika vetesse, mõtles välja ekspeditsiooniplaani ja küsis selle läbiviimiseks nõu mitmelt Vene mereväelaselt. Praktilises mõttes oli ekspeditsiooni eesmärk ületada Briti maadeuurija James Cooki 45 aastat varasema teise ümbermaailmareisi tulemused, seilates kaugemale lõunasse ning avastada Antarktise kontinent. Vene ekspeditsiooni peamiseks mõtteks oli püüda avastada Antraktist neis Lõunaookeani piirkondades, kus Cook polnud oma laevu lõunanaba poole suunanud. Ekspeditsiooni valiti juhtima Saaremaal sündinud Fabian Gottlieb von Bellingshausen, keda selle retke põhjal täna ka Antarktise avastajaks peetakse.
Fabian Gottlieb von Bellingshauseni ekspeditsiooni kaart, 1819–1821. Erakogu
James Cooki reisikiri on tõlgitud ka eesti keelde, ilmudes sarjas Maailm ja mõnda pealkirjaga „Reis lõunapoolusele ja ümber maailma“ (1960). Eesti keeles saab James Cookist lugeda veel Dan Byströmi raamatust „James Cook: Vaikse ookeani vallutaja“ (1935 ja 1996) ning Richard Hough raamatust „Kapten James Cook“ (2005).
