Teksti suurus

Reavahe kõrgus

Kontrastsus

Muud valikud

Uudiskirja ikoon
Liitu uudiskirjaga

    1941. aasta mobilisatsioon ja Juminda meretragöödia

    1941. aasta augusti lõpupäevil toimunud Tallinna evakuatsiooni käigus pidi Kroonlinna poole suunduvatele laevadele vastutahtsi astuma ka tuhandeid Eesti mehi, keda vastuolus rahvusvahelise õigusega oli sundmobiliseeritud punavõimu poolt. Eestlaste mobiliseerimine algas juuli esimestel päevadel 1919–1922 sündinud kutsealuste tegevteenistusse kutsumisega ning laienes tuntavalt just neil päevil 81 aastat tagasi. Seejuures oli mobilisatsiooni olulisi eesmärke Punaarmee tugevdamise kõrval võitlusvõimeliste meeste deporteerimine Eestist.  

    Evakuatsioon tähendas deporteerimist

    Augusti keskel Hiiumaalt mobiliseeritud August Veevo meenutab mobiliseeritute kogumist Estonia teatris, mis meenutas vangilaagrit: „Hommikul varakult jõudsime Tallinnasse. Meid viidi rivi korras Estoniasse. Sees oli juba palju mehi, kõik ruumid ja vahekäigud olid neid täis. See oli ka viimane rong millega Haapsalust Tallinna sõitsime. Ka laevu ei tulnud paaril päeval Hiiumaalt Haapsallu, kuna oli väga kange torm. Viibisime kui vangid Estonias, valvurid olid uste ees, välja ei lastud.“ 

    Värvikalt kirjeldab mobiliseeritute koondamist Tallinnas Raimond Isok: „Pärast rea ja allohvitserkonna mobiliseerimist,  tuli 8. augustil 1941 vastavalt sõjakomissariaadilt saadud käsule Tallinnas elunevatel Eesti kaitseväe reservohvitseridel koguneda Kadrioru staadionile, kaasas kolme päeva toit pluss toidunõud, isiklikud dokumendid ja asjad. Staadionile kogunes paras hulk mehi ja neid saatvaid, enamasti ahastavaid-nutvaid naisi-lapsi. Staadionil valitses üleüldine segadus, keegi midagi ei teadnud, punaohvitserid hakkasid kokkutulnud mehi registreerima, kuid see töö jäi pooleli, paljud mehed otsustasid staadionilt lõikama panna ja kadusid.“ 

    Saksa armee edenes kahe agressorriigi vahelise sõja algul väga kiirelt. 5.-6. augustil hõivasid Saksa väed Tapa ja Rakvere ning 7. augustil jõuti Kunda juures Soome laheni, millega lõikasid ära Nõukogude vägede maismaa ühendusteed Tallinnast Leningradi. Mereteest sai ainus valik Tallinnast ja Paldiskist lahkumiseks.

    Mobiliseeritu hüvastijätukiri armsamale suitsupaki kaanel 1941. aasta juuli lõpus näitusel “Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“. Museaal Vabamu kogust. Foto: Aron Urb.

    Jäärmurdja Suur Tõll II tüürimees Aleksei Hiedel (Hiidel) meenutab mobiliseeritute laevadele asumist ja neid ära saatma tulnute kurbust: „Eriti jube oli kuulda, kui mobiliseeritud mehed olid laevadega reidil ja tuhanded naised Kadrioru rannas nutsid, karjusid ja ulusid. Vaikse ilmaga kostis see kaugele. Kuidas neid sääl päev läbi seista lubati, ei tea, aga arvatavasti ei olnud siis veel kaitsekraavide kaevamist ümber linna. Hiljem püüti inimesi uulitsal, aeti bussi ja viidi kaevama.“

    Katsumus pea 50000 ja hukk vähemalt 3000 mehele

    Paljusid mobiliseerituid ootas juba sõjatee hakul traagiline saatus. Kümme päeva enne Tallinna evakuatsiooni algust sai Soome lennukite rünnaku järel Suursaare kandis tugevalt kannatada haavatud sõdureid ja mobiliseerituid vedanud alus Sibir, mille pardal oli ka laulja Georg Ots. Hukkus sadu pardal olnuid. 

    Küllalt tuntud on ka 24. augustil 1941 aset leidnud Eestiranna hukk Prangli saare juures. Kapten Boris Nelke hinnangul oli laeva pardal umbes 3800 inimest, valdavalt mobiliseeritut, kellest 3247 jõudis eluga Pranglile. Paljud üle parda hüpanud korjati peale teistele Kroonlinna suundunud laevadele. Tuhandeid mobiliseerituid oli ka nendel enam kui 200 laeval, mis asusid pikas konvois teele 28. augustil 1941. 

    Eestirannalt pääsenud Neeme küla koolimaja juures. Foto: Eesti Meremuuseum.

    Teeleasumisest kõneleb mobiliseeritu Väino Laasnurm: “Õhtul asusime teele. Ja jälle kõlas kõigilt laevadelt Eesti hümn. Laul vaikis ja pikkamööda kaugenes kodulinn suveõhtu hämarusse. Mis meid aga rahutuks tegi, oli Alevi tekilaadung – selleks osutusid meremiinid. Kellel võis küll mõttesse tulla, et kõige paremini sobivad laeva laadungiks kokku mobiliseeritud mehed ja plahvatusohtlik lahingumoon!“

    Kokku mobiliseeriti 1941. aasta suvel 45 000 – 50 000 Eesti meest. Eestist ära viia õnnestus neist umbes 35 000, kellest ajaloolase Tiit Noormetsa hinnangul hukkus teel 3000. Kohale jõudnuid ootasid ees aga uued rasked katsumused. 

    Kõik ellujäämiseks vajalik ühes kotis

    Näitusel „Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“ on väljas Sõru muuseumist laenuks olev lihtne presendist armeekott – veshmeshok, mis enamikele mobiliseerituile pihku anti. Veshmeshok jookseb läbi nii kirjalikes kui suulistes mälestustes, olles justkui üheks tundmatusse viiva teekonna lähtepunktiks.  

    Kott ilmus Venemaa keisriväkke juba 1869. aastal ning oli väikeste edasiarendustega kasutusel aastakümneid. See oli lihtne umbes 30 liitrise mahuga seljakott, millel ainult üks, köie või rihmaga kinni tõmmatav suu. Sellist kotti oli lihtne valmistada ning see muutus kiirelt sõduri peamiseks isiklike asjade kandmise vahendiks. Mingil põhjusel kutsuti seda “sidoriks” (vene talupoja nimi).

    Veshmeshok näitusel “Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“. Foto: Aron Urb. 

    Kotis kanti sõdurile 1-3 päevaks vajalikku:

    1. Pesu;

    2. Jalarätid (portjankad);

    3. Toit (kuivikud või päts leiba, konserv või vorst);

    4. Aluspesu; 

    5. Isiklikud hügieenitooted;

    6. Kruus ja lusikas;

    7. Meditsiinivahendid.

    Koti sisu muidugi varieerus. Mobiliseeritud noormehe kotis leidus kindlasti ka üht-teist kodust kaasa võetut. 

    Kott oli mitmeti kasulik. Selles võis kanda kõike, ka vett, sest kott õmmeldi presendist. Kokkuvolditud kott võttis vähe ruumi ja sobis seega ideaalselt varukotiks. Vajadusel sai sellest meisterdada isegi jalamähise. Kott, mis täidetud vahetusriiete või heinaga, sobis padjaks või istumisaluseks. Heinaga täidetud „sidor“ oli ujuvvahendiks, mille abil punaarmeelased veetõkkeid ületasid. 

    Juminda tragöödiast räägib terve näitus

    Uurige lähemalt ja tulge näitusele “Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“: https://meremuuseum.ee/lennusadam/porgu-laeaenemerel-juminda-meretragoeoedia-1941/

    Ülevaate koostas näituse „Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941“ kuraator ja Eesti Meremuuseumi sisuvaldkonna juht Sander Jürisson.

    Meie veebilehe kasutamise jätkamisega nõustute veebilehe põhifunktsioonide toimimiseks ja kasutaja eelistuste salvestamiseks vajalike küpsiste kasutamisega.

    Salvesta Lisainfo