Maailma mereväed on veealuseid lõhkekehasid kasutanud juba sajandeid
Meremiinidele omast tööpõhimõtet rakendati alates 16. sajandi algusest, mil hollandlased kasutasid triivivaid lõhkekehasid (püssirohuga täidetud anumaid) vaenlase laevade uputamiseks. Esmakordselt kasutati meresõjanduses triiviva meremiini põhimõtet 1585. aastal itaallasest sõjaväeinseneri Frederico Gianibelli poolt Antwerpenis silla hävitamisel. Järgnevalt arendati allveerelvastust tähelepanuväärselt edasi 19. sajandil, mil insenerid konstrueerisid mitmesuguseid eksperimentaalmiine. Laialdast kasutust leidsid meremiinid näiteks Ameerika Kodusõjas (1861-1865) ja Vene-Jaapani sõjas (1904-1905), kus neid rakendati efektiivselt sadamate kaitseks. Töökindlate meremiinide tehnoloogia ühes nende massilise tootmisega arendati välja alles 20. sajandi alguseks.
Järgmiseks suurema muutuste perioodiks kujunes Esimene Maailmasõda (1914-1918), kus edendati meremiinide kasutamise meetodeid ning ühtlasi nende likvideerimiseks mehaaniline miinitraalimise tehnika. Selleks otstarbeks võeti kasutusele täiesti uus sõjalaevatüüp ehk miinitraaler. Näiteks ainuüksi Eesti vetes veesati sõja jooksul kuni 38 000 meremiini ja nendele miiniväljadele sõites hukkus üle 100 laeva. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil ei toimunud meremiinide arengus suuremaid muutusi ning alles Teises maailmasõjas (1939-1945) arendati välja põhjamiinid ühes akustiliste ja magneetiliste sensoritega.
Meremiin on üheks levinumaks allveerelvastuseks
Meremiiniks nimetatakse lõhkekeha, mis on veeskamise tulemusena paigutatud veekeskkonda ning seejärel jäetud ooteseisundisse. Sellise allveerelvastuse eesmärgiks oli ja on tänapäevalgi vastase laevade hävitamine või nende liikumise takistamine kindlatel merealadel. Võrreldes teiste meresõjas kasutatud vahenditega eristub meremiin eelkõige sellepärast, et tema poolt põhjustatud efekt ei ole koheselt nähtav ega mõõdetav. Meremiini näol on tegemist allveerelvastusega, mis ootab kannatlikult vastase peal- või allveelaevade saabumist enda lähedusse ning toimemehhanism aktiviseerub alles füüsilisel kokkupuutel.
Kontaktmiinid koosnevad tavaliselt ümarast või silindri kujulisest miinikerest, mille külge on kruvitud miinisarved ehk nö Hertzi-sarved. Miinikere külge on vaieri (terasest kaabli) abil kinnitatud miiniankur, mis välistab miini kontrollimatu triivimise. Merepõhja vajunud ankur võimaldas vaieri abil veemassis positiivse ujuvusega meremiinil kerkida veepinna vahetusse lähedusse. Tavaliselt varieerus 20. sajandi esimese poole kontaktmiini kogukaal 500-1000 kg, kere läbimõõt 0,8-0,9 m, kõrgus koos ankruga 0,9-1,9 m ja lõhkelaeng 100-150 kg trotüüli.
Miini lõhkelaengu käivitajateks ehk nö lülititeks olid meremiinide sarved, mis üldjuhul sisaldasid endas elektrolüüdiga täidetud klaasampulle. Selliseid miine nimetati elektrilisteks miinideks, kus plahvatus kutsusti esile elavhõbeda laengu lõhkamisega elektrivoolu abil. Vastavalt miini ehitusele kasutati plahvatuse saavutamiseks veel järgnevaid meetodeid: mehaanilist (lööknõela abil) ja keemiliselt (keemilise reaktsiooni esile kutsumisega). Kuna meremiine oli visuaalselt raske fikseerida, võisid nad nähtamatult veepinna all ooteseisundis olla kuni mitu aastat.
Miinisõjandus on üks meresõjanduse valdkondadest
Võrreldes ülejäänud mererelvastusega oli meremiinide näol tegemist suhteliselt odava relvatüübiga, mida said endale lubada nii suurriikide, kuid ka väikeriikide mereväed. Samas aga arenes meremiinist 20. sajandi jooksul meresõjanduse üks ohtlikumaid relvasid, hakates etendama olulist rolli meresõjanduses. Tema mitmekesisus seisnes lisaks odavusele veel selles, et miine sai vastavalt vajadusele kasutada kaitse- ja ründeotstarbeliselt.
Meremiinide veeskamine ühes miinitõrjega (traalimine ja otsimine) kuulub ühte meresõjanduse spetsiifilisse valdkonda, milleks on miinisõjandus. Miinisõda hõlmab endast meremiinide kasutamist strateegiliselt, operatiivselt ja taktikaliselt. Tavaliselt ei veesatud miine üksikult, vaid ulatuslike miiniväljadena. Nende suurus, miinide vahemikud teineteisest ühes nende fikseeritud sügavusega sõltus omakorda riikide sõjalis-strateegilistest eesmärkidest, geograafilistest eripäradest, potentsiaalse vastase liikumissuundadest ja tema võimekusest. Miiniväljad jagunevad omakorda kolmeks:
- kaitsvateks (tagamaks enda territoriaalvetes väeosadele turvalise operatiivtegevuse),
- defensiivseteks (kaitsta enda sadamaid, rannikut ja laevateesid) ja
- ofensiivseteks (veesata miiniväljad vastase vetes tema laevaliikluse häirimiseks või hävitamiseks ja manööverduste takistamiseks).
Miinisõda rakendati Eesti vetes mõlemas maailmasõjas
Läänemere ja Soome lahe geograafia sobib enda kitsaste faarvaatrite, arvukate saarestike, laidude ja suhteliselt madala meresügavuse tõttu miinisõjaks väga hästi. Eesti vetes rakendati miinisõda Esimeses ja Teises maailmasõjas. Hinnanguliselt veesati Teises maailmasõjas Soome lahele ja Läänemerele üle 60 000 meremiini.
Meie koduvetes leidis miinisõjandusega seoses aset üks tähelepanuväärne katastroof. Nimelt hukkusid 1941. aasta augustis kõigest kahe päeva jooksul Juminda miiniväljal tervelt 40 laeva, mis viisid endaga märga hauda kaasa kuni 15 000 inimest. Tänaseni on tegemist ühe ohvriterohkema meresõjalise tragöödiaga maailmas.
Juminda miiniväljast ja siin sündinud tragöödiast räägib terve näitus
Uurige lähemalt ja tulge näitusele “Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941): https://meremuuseum.ee/lennusadam/porgu-laeaenemerel-juminda-meretragoeoedia-1941/.
Juminda miinivälja loomisel ohtralt kasutatud meremiin S/40-B
Meremiin M712 (paremal) ja lõhkepoi (vasakul)
Meremiin S/41-I
Meremiinide detailid (paremalt vasakule: kokkupõrkes laevaga purunenud miinisarv, kontaktmiinide sarved, elektrolüüdiga täidetud klaasampull ja kummitihend)
Juminda miiniväli ja laevade teekond Tallinnast Kroonlinna
Juminda miiniväli
Ülevaate koostas Eesti Meremuuseumi teadur Arto Oll.
