86 aastat tagasi – 1936. aasta juulikuus – käisid Tartu pärmivabriku lähedasel Emajõe kaldapealsel veel viimased kibekiired toimetamised, et seada ümbermaailmareisiks valmis purjepaat Küllike. Sama aasta 1. augustil algas üks mitmest eestlaste katsest ümber maailma purjetada. Peategelaseks ei olnud mitte selleks ajaks juba kuulus Ahto Valter, vaid vennad Blankid. Lisaks iseäralikule reisi alguspunktile tekitas tähelepanu ka välja hõigatud püüdlus reis ilma suurema rahata teoks teha. Merereisi kulude katteks lootsid vennad raha kokku saada postkaartide müügist, kaastööst ajalehtedele ning kasinalt majandada.
Meremuuseumi kogudes on retke jäädvustajaks postkaardid nelja maailmaränduri ning purjeka pildi ning selgitava tekstiga. Kaartide esimesel partiil oli tagaküljetekst kahes keeles trükitud, hiljem aga käsitsi kirjutatud. Nimelt lõppesid kodus valmis trükitud kaardid üsna pea ja neid tuli hakata paadis ise lisaks trükkima. Tekstilao võimalused olid aga piiratud. Selliseid postkaarte käisid vennakesed maju ja kohvikuid pidi käies pakkumas igas linnas, kus peatuti. Kui rahaliselt ka müük teab mis suurt tulu ei toonud, saadi sadamates seisvatel laevadel vähemalt kõht täis ja üht-teist laevavarustusest vajaka olevat annetuseks.
Meeskonna moodustasid vennad Voldemar, Artur, Bernhard ja Viktor Blank, kes pidasid Tartus politseiniku, kullasepp-graveerija, lukksepa ja pagari ametit. Neist ükski ei olnud koolitatud meremees, vajalike teadmistega olid nad end varustanud mereasjanduse kirjandust uurides. Purjetamise kogemus, nagu ka unistus ümberilmareisist, pärines Peipsi järvel seilamisest, kui nad lapsena 8 aastat Mustveel olid elanud. Pärast seda, kui augusti lõpus vanim vendadest, Voldemar, Riiast koju tagasi pöördus ning jätkas teenistust politseis, täiendasid teised vennad meeskonda soomlasest vilunud kapteniga.
Paat Küllike, millega pikale teekonnale mindi oli 9,6 m pikk ja 3,29 m lai. Süvis põhjast kuni tekini 1,65 m ja masti pikkus 12 m. See endine merepaat oli toodud mõne aasta eest Emajõele, kus ta aga oma sügavalt vees istumise tõttu kõlbmatuks osutus. Vennaksed Blankid ostsid paadi ja alustasid põhjalikku ümberehitust Saaremaa kuulsa laevameistri Gustav Hohensee juhendamisel. Kuna vennaksed olid ise meistermehed, siis tehti ümberehitustööd kõik ise.
Reisi alates oli ookeanivallutajatel kavatsus purjetada Emajõge pidi Peipsile ja jõuda Läänemerre Narva jõge mööda ning sealt edasi purjetada Tallinna, Haapsallu, Pärnusse ja Riiga. Küll aga oli lahtine, kas teha maakerale tiir peale idast läände või läänest itta kulgedes, kas Panama kanali kaudu või ümber mandrite lõunatippude sõites.
Eesti ajalehed, eriti Postimees kajastasid ettevalmistusi ja teekonna kulgemist huviga. Teelesättimise rohke kajastamise järel saame lehtedest teada, et Tartust 1. augustil lahkunud paat jõudis Narva kümne päeva pärast, olles juba Peipsil sattunud tormi kätte ja üle elanud äparduse Narva kose vallutamisel. 22. augustil jõuti Tallinna. Jõulud pühitsesid maailmareisijad Hollandis, Amsterdamis ja juba 2. jaanuaril on Küllike heitnud ankru Inglismaa rannal. Hiljem leiab teateid ka Portugali rannikult ning kõige lõpuks on lehest lugeda sõnum, et vennad on Aafrikas oma paadi müünud, kaks neist end suurematele laevadele munsterdanud, üks aga koju tagasi saabunud.
Pildid meremuuseumi kogust
Purjejaht Küllike Emajõel Pärmivabriku juures ankrus
Postkaart tänuks annetuse eest, mis aitab katta ümbermaailmareisi kulud
Käsitsi kirjutatud kaardi tagakülg, ilmselt ajast, kui trükitud kaardid juba otsa olid lõppenud
