Teksti suurus

Reavahe kõrgus

Kontrastsus

Muud valikud

Uudiskirja ikoon
Liitu uudiskirjaga

    Friedrich Benjamin von Lütke ja Novaja Zemlja

    200 aastat tagasi avastas ja kaardistas Eestiga seotud maadeavastaja Friedrich Benjamin von Lütke Novaja Zemljad. Sel puhul tehakse ülevaade tema elust ja tegevusest, keskendudes 1822. aasta retkele.

    Sissejuhatus

    Friedrich Benjamin von Lütke (1797‒1882) oli saksa päritolu Vene meresõitja, admiral, geograaf, Tallinna sõjakuberner ja Avanduse mõisaomanik Virumaal. Ta oli Vene geograafia seltsi üks asutajaid ja Peterburi teaduste akadeemia president. Lütke osales mitmel Vene impeeriumi avastusretkel, tehes ka olulisi geograafilisi avastusi. Muuhulgas juhtis ta ekspeditsiooni Novaja Zemljale, mida on peetud üheks esimeseks teaduslikuks ekspeditsiooniks piirkonnas.

    Lütke Kroonlinna sõjakubernerina, 1850. aastad. Wikimedia Commons

    Lütke sündis Peterburis ja kasvas üles vaeslapsena. Pärast isa surma sugulaste hoole all elanud Lütke astus 1812. aastal, kui Napoleon tungis Venemaale, vabatahtlikult mereväkke ning osales 1813. aastal ka lahingutes Danzigi (Gdanski) all. Kuna ta paistis seal silma, autasustati teda Anna neljanda järgu ordeniga. Seejärel osales ta koos oma Ferdinand von Wrangelliga aastatel 1817–1819 luubil Kamtšatka Vene maadeavastaja Vassili Golovnini ümbermaailmareisil, mis mõjutas tugevalt tema edasist karjääri. Wrangelliga, kes paistis samuti silma Arktika uurimisel, sidus Lütket edaspidi eluaegne sõprus.

    Novaja Zemlja ekspeditsioon

    Vene admiraliteet teadis 19. sajandi algul väga vähe Vene impeeriumi põhjaalade füüsilisest geograafiast. Üks selliseid piirkondi oli Novaja Zemlja ning selle lähiümbrus. 1819. aastal saatis Vene admiraliteet kapten Andrei Lazarevi kaardistama Novaja Zemlja läänerannikut. Ekspeditsioon aga seatud eesmärke ei saavutanud ja nii otsustati 1820. aastal, et piirkonda saadetakse kaardistama uus ekspeditsioon.

    Vene Impeeriumi üldkaart. Атлас Российский (1745)

    Vene Impeeriumi põhjarannik. Российский атлас (1792)

    Fragment briti hüdrograafi John Purdy 1815. aasta maailmakaardist. Austraalia Rahvusraamatukogu

    Andrei Lazarevi Novaja Zemlja ekspeditsiooni üldkaart Krusensterni arhiivis. Rahvusarhiiv

    Saades ümbermaailmareisil korraliku väljaõppe, soovitas just Golovnin mereväeminister markii de Traversay-le Lütket juhtima aastatel 1821‒1824 toimunud ekspeditsiooni Novaja Zemlja ja Koola poolsaare rannikualade kaardistamiseks. Üks esimesi Lütke biograafe V. Bezobrazov on oma 1888. aasta biograafias kirjutanud, et ühe Lütke sõbra sõnade järgi unistanud ta juba lapsepõlves „pühendada end puhtale teadusele“. Seega oli Novaja Zemlja ekspeditsioon noorele mehele unistuse täitumiseks.

    Lütkele antud instruktsioonides oli kirjas, et esiteks pidi ekspeditsioon kindlaks tegema Novaja Zemlja suuruse, määrama tähtsamate neemede geograafilised koordinaadid ja teada saama Novaja Zemlja kaksiksaari eraldava Matotškin Šari asukoha ja pikkuse. Ometigi sõltus kõik jääoludest ning öeldi selgelt, et kui jää või muud segavad tegurid oleksid takistanud nende ülesannete täitmist, poleks Lütke tohtinud laeva silmanähtavasse ohtu seada. Kokku tegi Lütke Koola poolsaare põhjaranniku ja Novaja Zemlja uurimiseks aastatel 1821–1824 neli ekspeditsiooni. Ekspeditsiooni peakorteriks oli Arhangelsk. Esimene reis toimus 1821. aastal ülesandega määrata kindlaks Matotškin Šari väina täpne asukoht, see läbida ja jõuda Kara merre. Lütke pidas oma esimest retke ebaõnnestunuks, kuna Matotškin Šari täpne asukoht jäi määramata. Ta andis admiraliteedile aru oma ekspeditsiooni tulemustest, kuid tema õnneks otsustati detsembris jätkata Novaja Zemlja uurimisega. Lütke sai teise võimaluse.

    Lütke teekond Novaja Zemlja läänerannikul aastatel 1821–1823. Четырёхкратное путешествие в Северный Ледовитый океан в 1821—1824 годах (1828)

    29. juunil 1822 väljus Friedrich Benjamin von Lütke Arhangelskist Novaja Zemlja ekspeditsiooni teisele retkele. Talle antud ülesande kohaselt uuris ta enne Novaja Zemljale minekut Vene Lapimaa rannikut Barentsi mere ääres Koola poolsaarel Pühast neemest Koola jõe suudmeni, sest jää Novaja Zemlja lähedal ei sulanud enne juuli lõppu. Lapimaa ranniku kaardistamine kestis kuni 13. augustini, mille käigus jõudis Lütke Koola laheni, pärast mida võeti suund Novaja Zemljale.

    Lütke seilas kaugemale põhja poole kui 1821. aastal – põhjalaiuseni 76°35´ –, kuhu jõudis 25. augustil. Ta ise küll arvas esialgu, et on jõudnud Želanija- ehk Soovineemeni, millest Hollandi meresõitja Willem Barents 1595. aastal ümber sõitis, kuid nii see ei olnud. Ekslikku arvamust põhjustas laevalt nähtud põhjapoole jääv meri ning lõuna- või kagusuunda kalduv kallas – tegelikult oldi Nassau neemel. Jääolud sundisid Lütket tagasi pöörduma Matotškin Šari suunas. Juba 1. septembril saatis Lütket edu, kuna tal õnnestus seekord Matotškin Šari täpne asukoht kindlaks teha ja kaardile kanda. Seejärel kaardistati veel Novaja Zemlja läänerannikut kuni Meždušarski saareni, enne kui 11. septembril tagasiteed Arhangelskisse alustati. Retk oli õnnestunud, sest jääd oli vähe ja tuuleolud ka head, ainsaks miinuseks oli asjaolu, et Novaja Zemlja lõunaosa jäi uurimata. 18. septembril jõuti tagasi Arhangelskisse, millega lõppes Lütke teine retk.

    1822. aasta ekspeditsiooni tulemusel koostati esimesed tõepärased kaardid Novaja Zemlja lääneranniku kohta ning ka Admiraliteet pidas seekordset retke õnnestunuks, Lütke ülendati 1823. aastal kaptenleitnandiks. Suures osas 1822. aasta õnnestumise tõttu sai Lütke ka järgneval kahel hooajal Novaja Zemlja piirkonda uurida.

    Kolmas reis algas Arhangelskist 1823. aasta juuni lõpus ja selle peaeesmärk oli kaardistada rannikut Koola jõe suudmest edasi kuni Vene piirini Norraga ehk Rõbatši poolsaareni. Teine eesmärk oli kaardistada Novaja Zemlja lõunasaart ja Kolgujevi saart. Võimaluse korral tuli kontrollida ka Želanija neeme täpset asukohta, mis jäi 1822. aastal tegemata. Lütke jõudis Kusovi maani Lõunasaare lõunaosas, kust suundus edasi Kara mere poole. Novaja Zemlja sel hetkel jäävaba idakallast aga kaardistada ei õnnestunud, sest laev sõitis madalale ja sai kannatada. Edasistest avastustest tuli loobuda ning purjetada tagasi Arhangelskisse. Lütke ise pidas seda väga edukas, sest kaardile oli saanud kogu läänerannik Novaja Zemlja lõunatipust kuni Nassau neemeni ja Matotškin Šari suue – suures osas täpsustati 1822. aastal tehtud tööd. 1822. ja 1823. aasta retkede andmed kajastusid ka Adam Johann von Krusensterni 1825. aasta maailmakaardil, kus andmed Novaja Zemljast olid oluliselt täpsemad kui tema varasematel kaartidel.

    Fragment Krusensterni 1817. aasta maailmakaardist. Rahvusarhiiv

    Fragment Krusensterni 1819. aasta maailmakaardist. Rahvusarhiiv

    Fragment Krusensterni 1822. aasta maailmakaardist. Rahvusarhiiv

    Fragment Krusensterni 1825. aasta maailmakaardist, kuhu on peale kantud ka Lütke ekspeditsioon. Rahvusarhiiv

    Kuid Peterburis oodati Lütkelt rohkemat. Admiraliteedis leiti, et jääolud olid Lütke ekspeditsiooniaastatel olnud Novaja Zemlja rannikualadel väga muutlikud ning seepärast tuleks katsetada Želanija neeme täpse asukoha kindlakstegemist ja võimalusel kaardistada ka kaksiksaare idakaldaid. Lütkel tuli seega üritada kaugemale tungida kui seni, seda nii põhjas kui ka idas, kus eesmärgiks seati Obi suudmeni jõudmine. Lütke ise on hiljem kirjutanud: „Mulle piisas juba kolmest ekspeditsioonist, kuid ma ei öelnud neljandast ära, ehkki ei taibanud hästi, mida nad õieti tahavad. Nähtavasti polnud see ka admiraliteedi departemangule täiesti selge, sest mulle tehti ettepanek ise enesele instruktsioon kirjutada, mille eest ma loomulikult tänasin“. Lütke pidas oma viimast retke suurest äpardumiseks ja mõttetuseks, kirjutades sellest ka Krusensternile ja Golovninile. Seetõttu keeldus ta edaspidisest uurimisest Novaja Zemlja piirkonnas.

    Korrigeeritud Novaja Zemlja kaart Lütke reisikirjast. Четырёхкратное путешествие в Северный Ледовитый океан в 1821—1824 годах (1828)

    Tegelikkuses osutus kogu Novaja Zemlja ekspeditsioon palju keerulisemaks, kui admiraliteedi instruktsioon oli ette näinud. Palju probleeme tekitasid tormituuled, alaline uduloor ookeani kohal ja keerulised jääolud Novaja Zemlja läänerannikul. Kõik see takistas liikumist Novaja Zemlja piirkonnas. Kui Koola poolsaare põhjarannik õnnestus täielikult kaardistada, siis keerulised jääolud Novaja Zemlja läänerannikul ei võimaldanud Lütkel kaugemale jõuda Nassau neemest saare põhjaosas. Kaksiksaare idarannikut Lütkel keeruliste jääolude tõttu Kara Väravates silmata ega kaardistada ei õnnestunudki. Samas mõõdistas ta esimesena täpselt Matotškin Šari väina asukoha, mis eraldab üksteisest Põhja- ja Lõunasaart. Oma reisikirja lõpus analüüsis Lütke ka võimalusi Novaja Zemlja edasiseks kaardistamiseks, arvates, et Lõunasaare idaosa võiks proovida kaardistada mööda rannikut põtradega liikudes, kuid Põhjasaare kaardistamiseks oleks ilmselt olnud vajalik ehitada sellise tugevusega laeva, mis lubaks sellega ka piirkonnas talvituda ning julgelt jääs sõita.

    Friedrich Benjamin von Lütke Novaja Zemlja ekspeditsioon üldkaart Krusensterni arhiivis. Rahvusarhiiv

    Novaja Zemlja ekspeditsioon. Eesti Meremuuseum

    Ümbermaailmareis

    Aastatel 1826‒1829 oli Lütke luubi Senjavin kapten, millega suundus ümbermaailmareisile. Vahepealsed aastad oli ta keskendunud Peterburis Vassili saarel elades oma reisikirja kirjutamisele. Ümbermaailmareisi eesmärk oli varustada eri kaupadega Vene-Ameerikat ja Kamtšatkat. Ekspeditsioonil oli ka teaduslik ülesanne. Vene admiraliteedi instruktsiooni kohaselt tuli Lütkel uurida ja kaardistada Tšuktšimaa idarannikut, täpsemalt iga lahte Beringi väinast lõunapool, seejärel aga Kamtšatka idarannikut. 1828. aastal tuli Lütkel pärast talvitumist Vaikse ookeani keskosa saartel suunduda Sahhalini põhjatippu ja sealt mandri suunas ning alustada Ohhoota mere lääneranniku kaardistamist. Instruktsiooni kohaselt peeti eriti oluliseks kaardistada Šantari saared ja Tuguri laht – töö, mis oli Krusensternil tegemata jäänud.

    Kaart Lütke teekonnast Beringi meres 1828. aastal. Rahvusarhiiv

    Marsruudid Vaikses ookeanis jäeti instruktsioonis Lütke enda otsustada. Nii sai ta jätkata Otto von Kotzebue ja Fabian Gottlieb von Bellingshauseni alustatud avastustega Marshalli saarestiku piirkonnas. Ta uuris Karoliinide saarerühma Vaikses ookeanis, avastades Kosrae, Pohnpei, Anti ja Pakhini saared. 1828. aasta suvehooajaks suundus Lütke tagasi Beringi merre ning kaardistas ranniku Tsuktši poolsaarest kuni Kamtšatkani, tehes seejuures mitu väiksemat avastust. Šantari saarte kaardistamiseni Lütke ei jõudnudki, sest enne oli vaja tagasi pöörduda Peterburi.

    Senjavini marsruut Karoliinide saarestikus 1828. aastal Krusensterni märkmetega. Rahvusarhiiv

    Lütke ümbermaailmareis 1826–1829. Eesti Meremuuseum

    Hilisem elu- ja teenistuskäik

    1829. aastal sai Lütkest I järgu kapten, 1835. aastal kontradmiral, 1842. aastal kindraladjutant, 1843. aastal viitseadmiral ning 1855. aastal admiral. Alates 1832. aastast teenis Lütke Nikolai I poja suurvürst Konstantin Nikolajevitši koduõpetajana, olles hiljem ka tema nõunik ning tema poja Nikolai Konstantinovitši õpetaja. Koos Ferdinand von Wrangelli ja Karl Ernst von Baeriga oli ta Vene geograafiaseltsi asutamise algataja (1845) ning seltsi tegevuse aktiivne suunaja aastatel 1845–1850 ja 1857–1873. 1846. aastal kanti Lütke ka Eestimaa aadlimatriklisse ja aastatel 1850–1853 teenis Lütke Tallinna sõjakubernerina ning aastatel 1853–1855 Kroonlinna sõjakubernerina. 1849. aastal oli Lütke ostnud Eestimaal Avanduse mõisa, 1855. aastal valiti ta Riiginõukogu liikmeks ning 1866. aastal omistati talle krahvitiitel. Oma elu lõpuaastatel (1864–1882) teenis nii kodu- kui välismaal tuntud Lütke Peterburi teaduste akadeemia presidendina. Teda autasustati 1852. aastal Püha Aleksander Nevski ordeniga ning 1870. aastal Püha Andrease ordeniga, mis oli Vene Impeeriumi kõrgeim autasu. Ta suri 1882. aastal Peterburis ning on maetud sealsele Volkovo kalmistule.

    Meie veebilehe kasutamise jätkamisega nõustute veebilehe põhifunktsioonide toimimiseks ja kasutaja eelistuste salvestamiseks vajalike küpsiste kasutamisega.

    Salvesta Lisainfo