“Läänemere regiooni mereväed maailmasõdade vahelisel perioodil: sõjalaevastikud, organisatsioonid ja merekaitse strateegiad 1918-1939”
Eesti Meremuuseum korraldab käesoleva aasta 1.-2. juunil akadeemilise meresõjanduse ajaloole pühendatud rahvusvahelise konverentsi Tallinnas. Selle raames võetakse vaatluse alla Läänemere regiooni meresõjaline olukord aastatel 1918-1939.
Esimese maailmasõja tulemusena lagunesid impeeriumid ning Euroopa kaardile tekkisid mitmed uued väikeriigid. Läänemere regioonis leidis peale 1918.a. aset võimuvaakum, sest endiste suurriikide Saksamaa ja Venemaa laevastikud olid varemetes ning vastiseseisvunud riigid nagu Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola hakkasid esmakordselt organiseerima enda merelist julgeolekut. Meresõjalises kontekstis iseloomustab kahe maailmasõja vahelist perioodi kiire sõjatehnika areng, mis muutis paratamatult kontseptuaalseid arusaamu meresõjalistest strateegiatest ning taktikalistest lähenemistest. See omakorda muutis merevägede, kui tehniliselt keeruliste väeliikide, organiseerimise märkimisväärselt keerulisemaks. Seetõttu pidid kõik eelnimetatud riigid olema hästi kursis sõjalis-tehniliste arengutega maailmas ning koostama kõige optimaalsemad merekaitse kontseptsioonid enda territoriaalmere kaitseks. Selline olukord sillutas teed mitmesugustele unikaalsetele merekaitse kavadele ning pakkus mitmesuguseid võimalusi rahvusvaheliseks koostööks. Sisuliselt oli Läänemere regioonis esmakordselt ajaloos tekkinud olukord, kus Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome, Nõukogude Liit, Eesti, Läti, Leedu ja Poola pidid enda merevägede arendamisel arvestama naaberriikide sõjalis-strateegiliste ambitsioonidega.
Üldjoontes võib 1920-1930-ndate aastate Läänemere äärsete riikide merevägesid iseloomustada järgnevalt: 1. suurriigid Saksamaa ja N. Liit alustasid enda ründeotstarbeliste sõjalaevastike ehitusprogrammidega 1930-ndate alguses, 2. Skandinaavia riigid soovisid sõjalaevastikega kindlustada enda neutraliteeti ning 3. Balti riigid ühes Poolaga valmistusid omakorda ette agressiivsete ilmingutega riikide sõjalisi sissetunge tagasi lööma. Kuigi maailma suurriigid üritasid rahvusvahelisel tasandil sõjarelvastuse piiramise lepingutega vältida võimaliku sõjategevuse pukemist, siis Saksamaa ja N. Liit valmistusid omakorda eelseisvaks sõjaks. Teise maailmasõja alguses olid kõik Läänemere regiooni mereväed läbinud mitmesuguseid moderniseerimise etappe, kuid kas otseselt või kaudselt mõjutas tulevane sõda neid kõiki.
Meremuuseumi konverents pakub ülevaadet sellest, milline oli Läänemere regiooni meresõjaline olukord kahe maailmasõja vahelisel perioodil ja kuidas valmistuti potentsiaalseks tulevikusõjaks.
Konverentsil osalevad meresõjaajaloolastest eksperdid Soomest, Eestist, Lätist, Leedust, Poolast, Saksamaalt, Taanist ja Suurbritanniast. Konverentsi esimesel päev pühendatakse meresõja ajaloo ettekannetele ning teisel päeval toimub võrdluseks mereväeohvitseride diskussioon Läänemere hetkeolukorrast.