Esinejad

Adil Mansure on Harvardi Ülikooli arhitektuuri doktorant. Tal on Cambridge’i Ülikoolist arhitektuuri ja linnauuringute magistrikraad, Yale’i Ülikoolist arhitektuuri järeldiplomi magistrikraad ning Mumbai Ülikoolist arhitektuuri bakalaureusekraad. Ta on õpetanud mitmes ülikoolis, sealhulgas Harvardis, Cambridge’is, Toronto Ülikoolis ja Buffalo Ülikoolis ning pälvinud Arhitektuuriajaloolaste Seltsi H. Allen Brooksi rändstipendiumi. Tema peamised uurimishuvid on põlisrahvaste arhitektuuri­teadmised ja arhitektuuri seosed mittemateriaalse kultuuripärandiga. Ta on kaastoimetaja kogumikule Finding San Carlino: Collected Perspectives on Geometries of the Baroque (Routledge, 2019). Konverentsil esitab ta ettekande nöörikujunditest, mida antropoloog A.C. Haddon kogus 1880. aastatel Melaneesia randadel. Tema ettekanne uurib, kuidas sõlmimine ja nööritööd toimivad epistemoloogilise formaadina, käsitledes selle mittemateriaalse kultuuripärandi tähtsust meretehnoloogia laiemas ajaloos.

Ingo Heidbrink on Old Dominion University ajaloo osakonna juhataja ja mereajaloo professor Norfolkis, Virginias. Ta õppis sotsiaal- ja majandusajalugu Hamburgi ja Bremeni ülikoolides ning töötas mitmes Saksamaa meremuuseumis, enne kui asus 2007. aastal professoriks ODU-sse. Ta on kalanduse ja vaalaküttimise ajaloo ning polaarpiirkondade (mere)ajaloo spetsialist, kes on avaldanud üle 10 raamatu ja enam kui 100 artiklit. Ta on olnud külalisprofessor Gröönimaa Ülikoolis ja teadur Rachel Carsoni Keskuses, Hanse Teaduste Instituudis ning teistes rahvusvahelistes mereloo-alastes uurimisasutustes. Ta on Rahvusvahelise Polaarkultuuripärandi Komitee peasekretär ning Rahvusvahelise Mereajaloo Assotsiatsiooni president. Konverentsil esineb ta ettekandega Euroopa meremeestest, kes teenisid Ameerika vaala- ja hülgeküttimislaevadel Vaikses ookeanis 19. sajandi esimesel poolel. Tema ettekanne uurib, kuidas laevameeskonna liikmed edendasid kaudselt eurooplaste teadmisi Vaikse ookeani kohta.

Katherine Gazzard on Greenwichi Kuningliku Muuseumi kunstikuraator. Oma uurimis- ja kuraatoritöös käsitleb ta Briti kunsti ja mereloo vahelisi seoseid. Ta on varem õpetanud kunstiajalugu ning muuseumi- ja galeriiteadusi East Anglia Ülikoolis, kus ta kaitses 2019. aastal doktorikraadi. Tema doktoriväitekiri uuris mereväeohvitseride kujutamist 18. sajandi Briti portreemaalis. Ta on raamatu The Art of Naval Portraiture autor (2024). Konverentsil esitab ta koos Hannah Cusworthiga ettekande Vaikse ookeani käsitluse ümbermõtestamisest Greenwichi Kuninganna Majas (Queen’s House). Nende ettekanne käsitleb käimasolevat uurimistööd selle kohta, kuidas külastajad, eriti Vaikse ookeani kogukondade ja diasporaa liikmed, kogevad William Hodgesi mõjukaid maale Cooki teiselt Vaikse ookeani reisilt. Ettekanne arutleb kaaskuraatorluse võimaluste üle koos Vaikse ookeani partneritega, et luua uut tõlgendust Hodgesi teostele ja nende koloniaalsele pärandile.

Rebekah Higgitt on alates 2020. aastast Šotimaa Rahvusmuuseumi teaduskuraator. Ta kaitses doktorikraadi Imperial College’is (London) ning läbis järeldoktorantuuri Edinburghi Ülikoolis. Ta on töötanud teadusajaloo kuraatorina Royal Museums Greenwich’is ja vanemlektorina Kenti Ülikoolis. Ta on hiljuti avaldanud raamatud The Board of Longitude: Science, Innovation and Empire (Cambridge University Press, 2025), mille kaasautoriteks on Baker, Dunn, Schaffer ja Waring, ning Metropolitan Science: London Sites and Cultures of Knowledge and Practice, c. 1600–1800 (Bloomsbury, 2024), kaasautoriteks Kilburn-Toppin ja Moxham. Konverentsil esineb Rebekah ettekandega Šotimaa Rahvusmuuseumi Vaikse ookeani kollektsioonidest, võttes vaatluse alla esemete läbi paljastuvad kogujate võrgustikud. Oma ettekandes käsitleb ta ka hiljutisi uurimusi koloniaalse pärandi kohta muuseumi kogudes.

Feliks Gornischeff on teadur Eesti Meremuuseumis, kus ta uurib baltisaksa avastusreise 19. sajandi alguses. Feliksi peamine fookus on Adam Johann von Krusensternil ning tema panusel Vaikse ookeani hüdrograafiasse. Ta kaitses Tartu Ülikoolis 2020. aastal doktoritöö baltisaksa diplomaatide rollist Napoleoni sõdade ajal. Feliksi teadushuvid hõlmavad baltisakslaste teenistust Vene impeeriumis, baltisakslaste rahvusvahelisi võrgustikke ning 19. sajandi alguse mere- ja diplomaatiaajalugu.

Karel Davids on Amsterdami Vaba Ülikooli majandus- ja sotsiaalajaloo emeriitprofessor. Tema uurimisvaldkonnad on globaalne ajalugu, tehnika ajalugu ning inimeste ja loomade vaheliste suhete ajalugu alates u 1500. aastast tänapäevani. Konverentsil esineb ta ettekandega Batavia rollist Euroopa merelise uurimistöö keskusena Vaikses ookeanis ja Kagu-Aasias ajavahemikus 1750–1850. Oma ettekandes ta uurib, kuidas Batavia muundus Hollandi Ida-India Kompanii teadmiste hoiupaigast laiemaks Euroopa maadeuurimiste keskuseks, käsitledes, mida see muutus andis Euroopa mere- ja geograafiateadmistele ning milline oli selle mõju Bataviale endale.

Sigfrid Socher õpib hetkel ajaloo doktorantuuris Prantsuse-Saksa ühisprogrammis Heidelbergi Ruprecht-Karls-Ülikoolis ja École des Hautes Études en Sciences Sociales’is. Ta lõpetas ajaloo ja ajaloometodoloogia bakalaureuseõppe Heidelbergi Ülikoolis ning on õppinud lisaks ülikoolides Universidad Nacional Autónoma de México ja Universidad de Granada. Tema uurimistöö keskendub Hispaania koloniaalsele kartograafiale ja militaarinseneriteadusele 18. sajandi Uus-Hispaanias. Ta on esitlenud oma tööd akadeemilistel konverentsidel, näiteks Jornadas de los Jóvenes Americanistas, ning osalenud digitaalse ajaloo projektides. Meie konverentsil räägib ta Hispaania militaarinseneri Miguel Costansó kartograafilisest tööst Portolá ekspeditsioonil Kalifornias (1768-1770). Tema ettekanne analüüsib Vaikse ookeani rannikute kaardistamisega seotud sotsiaalseid suhteid ja väljakutseid, uurides, kuidas Hispaania koloniaalvõimud mõistsid Vaikse ookeani põhjaosa territooriume 18. sajandi teises pooles.

Sylvia Tongyan Qiu on Kalifornia Los Angelese Ülikooli (UCLA) kunstiajaloo doktorant, kes on spetsialiseerunud varajase uusaja Euroopa ja Hiina kunstile. Ta lõpetas UCLA magistriõppe kunstiajaloos 2023. aastal ning omandas bakalaureusekraadi University College Londonis 2021. aastal. Tema uurimistöö keskendub uusaja globaliseerumise ning Qingi õukonna visuaal- ja materiaalse kultuuri ühenduskohtadele, eriti jesuiitide rollile astronoomias ning teadmiste ülekandmisele Euraasia õukondade vahel. Ta on saanud arvukalt stipendiume UCLA-st ning esitlenud oma uurimistööd konverentsidel Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Meie konverentsil käsitleb ta Krusensterni 1805. aasta saabumist Cantonisse. Ettekanne avab, kuidas mereteadmised kujundasid transimperiaalset diplomaatiat ajal, mil uued kaubanduslikud võimalused survestasid traditsioonilisi diplomaatiatavasid.

Sünne Juterczenka on Greifswaldi Ülikooli uusajaloo professor alates 2023. aastast. Ta kaitses habilitatsioonitöö Berliini Humboldt-Ülikoolis 2021. aastal ning on olnud teadur Saksa Ajaloo Instituutides Washingtonis, Londonis ja Pariisis. Ta on ajakirja Saeculum: Jahrbuch für Universalgeschichte kaastoimetaja ning ta on palju avaldanud varajase uusaja kultuuriliste kohtumiste, mereajaloo ja Euroopa ekspansiooni teemadel. Tema hiljutine monograafia Expeditionen ins Inselmeer: Zur Rezeption von Pazifikreisen im 18. Jahrhundert (2024) uurib Vaikse ookeani reiside vastuvõttu 18. sajandi Euroopas. Tema uurimishuvid hõlmavad kultuuriliste kontaktide loomist, reisikirjandust ning teadmiste ajalugu varajasel uusajal. Konverentsil esineb ta ettekandega teemal “Lõksus ‘avastaja’: Matthew Flindersi ootamatud leiud Isle de France’il.” Ettekanne uurib, kuidas Flindersi mitmeaastane vangistus Prantsuse kuberneri poolt Mauritiusel, tagasiteel Vaikse ookeani reisidelt, viis ootamatute avastuste ja teadmiste tootmiseni.

Leonie Stevens on Monashi Ülikooli põlisrahvaste uuringute keskuse teadur projektis “Global Encounters and First Nations People”. Ta on varasemalt tegutsenud kirjanikuna ning avaldanud kuus romaani ja mitmeid lühijutte. Inspireerituna 2000. aastate alguse Austraalia kultuurisõdadest, asus ta õppima ajalugu ja arheoloogiat ning kaitses doktorikraadi, mis keskendus Tasmaania põlisrahvaste aktivismile nende pagenduse ajal Flindersi saarel 1830. ja 1840. aastatel. Tema viimane raamat on ‘Me Write Myself’: The Free Aboriginal Inhabitants of Van Diemen’s Land at Wybalenna. Konverentsil esineb ta ettekandega John Henry Coxi salajasest kokkuleppest Rootsi kuninga Gustaf III-ga, rüüstamaks Venemaa laevu Vaikses ookeanis 1790. aastatel. Ta vaatleb seda vähetuntud reisi narratiivse ajaloo ja põlisrahvaste uuringute raamistikus, avades reisi üllatavaid tulemusi, sealhulgas esimesi eurooplaste kohtumisi Tasmaania rahvastega.

Richard Dunn on Londoni Teadusmuuseumi tehnoloogia ja inseneriteaduse kollektsioonide juhataja. Ta töötas varem navigatsiooni ajaloo kuraatorina ja teadusajaloo vanemkuraatorina Greenwichi Kuninglikes Muuseumides. Tema publikatsioonide hulgas on Finding Longitude (2014, koos Rebekah Higgittiga, kes esineb samuti konverentsil), Navigational Instruments (2016) ja The Board of Longitude: Science, Innovation and Empire (2025, koos Alexi Bakeri, Rebekah Higgitti, Simon Schafferi ja Sophie Waringuga). Konverentsil esitab ta ettekande uutest asukoha määramise meetoditest Briti Vaikse ookeani reisidel alates 1768. aastast. Tema ettekanne uurib pikkuskraadi leidmise praktikat ja uuendusi, mis tagasid selliste navigaatorite nagu kapten James Cooki uurimistöö täpsuse.

Katherine Parker on Kuningliku Geograafia Seltsi kartograafiliste kollektsioonide juhataja ning arhitektuuri lektor New Yorgi Ülikooli filiaalis Londonis. Ta töötab ajakirja Imago Mundi: the International Journal for the History of Cartography toimetajana ja Hakluyt Society administratiivse toimetajana. Ta on Vaikse ookeani uurimisretkede ja varajase uusaja trükikultuuri intellektuaal- ja kultuuriajaloolane, keskendudes Briti saartele ja töötades rahvusvahelistes raamistikes, mis hõlmavad raamatu ajalugu, kartograafiat, Vaikse ookeani uuringuid ja imperiaalset ajalugu. Konverentsil esineb ta ettekandega Briti geograafilisest teadmisloomest Vaikse ookeani kohta pika 18. sajandi jooksul. Tema ettekanne uurib, kuidas kaartide ja tekstide loome hõlmas konflikte meremees-autorite, geograafide ja kirjastajate vahel, käsitledes kolme juhtumiuuringut, sealhulgas Dampier-Welbe avalikku vaidlust (1707-1712) ja arutelusid Admiral de la Fonte leidude üle Põhja-Ameerika kaartidel (1750.-1770. aastad). Ettekandes selgub, kuidas arutelud trükiste üle kandsid laiemaid tagajärgi isiklikule mainele, navigatsiooni ohutusele ja impeeriumi laienemisele.

Simon Werrett on Londoni University College’i teadusajaloo professor alates 2012. aastast. Ta kaitses doktorikraadi Cambridge’i Ülikoolis 2000. aastal ning töötas järeldoktorandina Max Plancki Teadusajaloo Instituudis Berliinis ja Getty Uurimiskeskuses Los Angeleses. Aastatel 2002-2012 õpetas ta Washingtoni Ülikoolis. Tema uurimisvaldkonnad hõlmavad ajaloouuringuid, teaduse ajalugu ja filosoofiat, Briti ajalugu ning keskkonnajalugu. Konverentsil esineb ta ettekandega “Hoolitsus avastusreisidel”, uurides Adam von Krusensterni ja Juri Lissianskii esimest Vene ümbermaailmareisi laevadel Neva ja Nadezhda (1803-1806). Ettekanne pakub värske vaatenurga avastusajaloole, minnes kaugemale vägivalla narratiividest ning tuues nähtavale inimsuhted, mis toetasid neid ohtlikke reise.

Hannah Cusworth on Greenwichi Kuningliku Muuseumi nooremkuraator ning tema fookus on muuseumi koloniaalkogudel ja nende tõlgendamisel külastajatele. Ta on lõpetamas doktoriõpinguid Londoni University College’is koostöös English Heritage’iga. Oma väitekirjas uurib ta mahagoni 18. sajandi villades atlandi-äärse kultuuri kontekstis. Enne muuseumitööd oli ta keskkooli ajalooõpetaja Kagu-Londonis. Konverentsil esitab ta koos Katherine Gazzardiga ettekande Vaikse ookeani käsitluse ümbermõtestamisest Greenwichi Kuninganna Majas (Queen’s House). Nende ettekanne käsitleb käimasolevat uurimistööd selle kohta, kuidas külastajad, eriti Vaikse ookeani kogukondade ja diasporaa liikmed, kogevad William Hodgesi mõjukaid maale Cooki teiselt Vaikse ookeani reisilt. Ettekanne arutleb kaaskuraatorluse võimaluste üle koos Vaikse ookeani partneritega, et luua uut tõlgendust Hodgesi teostele ja nende koloniaalsele pärandile.