Veebruari alguse tähistamiseks punume värkstoas jälle paelu, sinna kõrvale aga teeme tutvust ka iidse nõeltehnikaga. Viikingid ei osanud teadaolevalt varrastel kududa ega heegeldada. Nende sokid ja kindad olid valmistatud just nõeltehnikas. Eestis on nõeltehnikat harrastatud saartel, kus elasid rannarootslased – Vormsi, Ruhnu, Suur- ja Väike-Pakri. See iidne tehnika on meie üks kohalik ühenduslüli viikingiajaga. Tehnika ei nõua palju töövahendeid ja selle kallal võib nokitseda isegi kõndides.

Nõeltehnika kõrval harjutame veelkord ka paelapunumist. Viikingite maailmas oli paelte keerutamisel peale kaitsemaagilise, praktilise ja esteetilise veel neljaski tähendus: ketramine, palmitsemine, vöökudumine seostus nende jaoks nornide ehk saatusejumalannade tegevusega, kelle lõnga pikkus määras inimese eluea. Tekstiilitöö  ja selle tööriistad omandasid teatava maagilise jõu ning naistele omistati tihti ka nägijatari võimed.

Teema: nõeltehnika / paelapunumine

Aeg: laupäeval, 4. veebruaril kl 12.00–16.00

Koht: Paksu Margareeta ekspositsioonisaali neljandal korrusel

Hind: muuseumipiletiga külastajale tasuta. NB! Materjalid ja töövahendid on muuseumi poolt.