Merefoorumi ettekande teeb Paksu Margareeta uue ekspositsiooni kolmanda korruse Aur muudab maailma kuraator Teele Saar. Teele töötab alates 2011. aastast Eesti Meremuuseumis teadurina ja on doktorant Tartu Ülikoolis. Tema uurimistöö teemaks on aurulaevaliikluse roll reisijate mobiilsuse ja liikumismustrite kujunemisel aastatel 1837 – 1870.
Aurulaevade kasutusele tulekut peetakse tänaseni suurimaks muutuseks laevanduse ajaloos. Auriku tähtsust 19. sajandi ühiskondlikes muutustes on oluliselt alahinnatud, ehkki ta vääriks kindlasti kohta teiste selle sajandi ühiskondlikke ja majanduslikke arenguid eest vedanud tegurite (mehhaniseeritud tootmine, vabrikud, raudteed jne) hulgas. Aurikud võeti kasutusele kaks kümnendit varem kui raudteetransport, Eesti aladel isegi pea neli kümnendit varem, kuna raudteetransport jõudis siia võrreldes muu Euroopaga väga hilja. Aurulaevaga oli võimalik vedada kümnete asemel sadu reisijaid ja see oli võrreldes teiste transpordiliikidega suhteliselt odav.
Esimene Euroopas edukat kasutust leidnud aurulaev, ratasaurik Comet, hakkas 1812. aastal Clyde’i jõel vedama reisijaid, tehes regulaarreise Glasgow ja Greenocki vahel. 1825. aasta oktoobris Londonis toimunud aurulaeva kompaniide konverentsil võeti eesmärgiks laevaliini asutamine Inglismaa ja Venemaa vahel. 1827. aastal tegi inglise aurik George the Fourth esimese proovireisi Londonist Peterburi, mille käigus ta peatus ka Tallinnas. See on teadaolevalt esimene kord, kui aurulaev Eesti sadamas sildus.
Tänapäeva Eesti alade esimene regulaarne aurulaevaühendus sai alguse 1837. aasta kevadel. Turu kaupmeeste Johan Christian Trappi ja Carl Åkermani poolt 1835. aastal Turus asutatud Turu Aurulaevaselts (Åbo Ångfartygsbolaget) tellis Inglismaalt ja Rootsist aurulaevad Storfürsten ja Fürst Menschikoff, mis pidid valmima 1836. aasta laevasõidu hooaja lõpuks, kuid erinevate takistuste tõttu said valmis ja jõudsid Turusse 1837. aasta kevadeks. Mõlemad laevad alustasid pärast sisustamist ja varustamist kohe laevasõidu hooaja alguses regulaarseid reise Turust: Storfürsten Turu-Helsingi-Tallinn-Kroonlinn, väljudes Tallinnast iga kuue päeva tagant ja Fürst Menschikoff Turu-Degerby-Stockholm liinil. 10. mail 1837 (uue kalendri järgi 22. mail) saabus aurukuunar Storfürsten kapten W. S. Paléni juhtimisel esmakordselt reisijatega Helsingist Tallinnasse, kust jätkas 12. mail sõitu Peterburi. Kõikides linnades, kus aurikud peatusid, oli aurulaevaseltsil oma esindaja, kellelt sai pileteid osta ja muu vajaliku osas nõu küsida. Lisaks oli esindajate ülesandeks laevaliine kohalikule elanikkonnale reklaamida ja tutvustada. Tallinnas esindas Turu Aurulaevaseltsi Soome kaubandusnõunik Gustaf Fredrik Böning (1790–1866). Aastatel 1837–1870 kujunesid välja peamised Eesti alade sadamaid läbinud reisilaevaliinid, mis jäid enam-vähem samal kujul toimima Esimese maailmasõja alguseni.
Merefoorumil tuleb juttu reisilaevaliinide kujunemisest ja arengust Eesti rannikul 1830. aastatest kuni Teise maailmasõjani. Kuidas ja miks olid omavahel seotud aurulaevade kasutuselevõtt ja reisilaevanduse tekkimine? Kuhu sai 19. sajandi keskpaigas Eestist reisilaevaga sõita? Kes, miks ja missugustes tingimustes reisisid? Mis liinil oli iseseisvunud Eesti esimene regulaarne reisilaevaühendus ja milline oli pikim Eesti rannasõiduliin?
Üritus on ette registreerujatele tasuta!
