Eestikeelsele õppele ülemineku taipamisi ja tugimaterjale muuseumihariduse vaatevinklist Viimastel aastatel on meremuuseumi haridustiim üsna aktiivselt tegelenud eestikeelsele õppele ülemineku toetamise ja korraldamisega muuseumis. Läbivaks sihiks on olnud kogu meie haridusmeeskonna harimine lõimitud aine- ja keeleõppe (LAK) ja lihtsa keele teemadel ning algajatele keeleõppijatele sobilike muuseumitundide loomine/kohandamine. Kuna oleme vedamas koostöös Muuseumiühingu ja Eesti Keele kui Teise Keele Õpetajate Liiduga “Avatud Õpiruumi” projekti ja haridusprogrammide kuraator Kristel Bultot on särava polügloti ja keelehuvilisena olnud muuseumihariduse keeleõppe käilakujuks, on meie juurde pöördunud ka teisi asutusi oma küsimustega. Siinkohal teen ülevaate meie tegutsemisest ühe koolituse põhjal, mille tegime õppeprogrammide juhendajatest kolleegidele RMK-st. Olgu öeldud, et koolitujatele andsime esimese asjana kätte maastikumängu, et Lennusadama sisemuse ja välimusega paremini tuttavaks saada. Eesmärk oli demonstreerida, et uue kohaga tutvumiseks ei ole keeleõppe seisukohast ekskursioon alati parim variant – vaja on mängida, suhelda ja kogeda!
LAK-õppe põhijooned on:
• Mitmene fookus. Tähelepanu on vaja pöörata korraga keelele, õpioskustele ja sisule.
• Turvaline ja rikastav õpikeskkond. Mõeldud on kõigile õpikeskkonna aspektidele: füüsilisele, sotsiaal-emotsionaalsele, kognitiivsele. Seinad räägivad (olulisemad mõisted on piltide ja sõnadega nätaval kohal), vigu võib teha (parem valesti rääkida, kui õigesti vaikida!) ja mõte töötab (tegevused on mitmekesised, eakohased ja aktiivsed). Rutiinid toetavad ja aitavad lihtsaid väljendeid selgeks saada ja selge struktuur (A-B-C) toetab keskendumist.
• Autentsus ja allikalähedus. Haaratud on kõik meeled (uskumatu, kui paljusid asju saab muuseumis nuusutada!), mida rohkem „päris” asju, seda parem. Mida saab katsuda, seda peab katsuma.
• Aktiivne õppimine. Õpilane konstrueerib teadmisi, harjutab, osaleb, oluline on ka rühmatöö.
• Tugistruktuur. Õpetaja ei tegutse vaakumis ja ei tule klassi käed taskus. Õppekäikudel on näiteks abiks saatjad, vahendid on eakohased, huvitavad ja asjakohased. Oluline on ka õppimise läbimõeldus: nt enne muuseumisse tulekut saadetakse kooli sõnavaralehed, samu lehti kasutatakse toestuseks ka tundise ajal ning hiljem taas koolis õpitut meenutades
• Koostöö. Õppimist toetab koostöö õpetajate vahel, tugispetsialistidega, lapsevanematega. Muuseumisse tulles on väga oluline juhendaja ja õpetaja infovahetus ja koostöö!
Kõlab kõik väga loogiliselt! Aga ometi ei õnnestu sugugi mitte kõik LAK-tunnid… Mille taha see toetatud keeleõpe meil siis mõnikord jääb? On mõned asjad, mis hästi LAK-õppe põhimõtetega ei haaku ja mida teha ei maksa. Näiteks:
1. Ei tasu eeldada, et kõik läheb nii nagu sa plaanisid. Nagunii on neid natuke rohkem või vähem, nende keeletase erineb sellest, mis broneerimisvormis välja lubatud ja väga võimalik, et nad tulevad 20 min hiljem, nende õpetaja oskab eesti keelt kõige vähem ning tegelikult arvasid nad, et hakkavad hoopis midagi muud õppima…
1. Keelevigu ei ole vaja esile tõsta ega demonstratiivselt parandada. Vigaseid konstruktsioone võib küll lihtsalt ise üle korrata õigesti öeldes. Nt õpilane ütleb „Ma tahtma söögivahetund!“ ja õpetaja kordab, „Jah, mina tahan ka, et algaks söögivahetund! Mul on ka kõht tühi!“ vms. Laps kuuleb ja parandab ise töö käigus. Julgustaja, tunnustaja, innustaja ja suunajana pakub õpetaja õpilastele eduelamust, õpetades oma eeskujuga ka õpilasi üksteist toetama.
1. Tõlkimine peaks olema üldjuhul välistatud. Keelekümbluse põhimõte on 1 pea = 1 keel. St et üldiselt ei tõlgita sisu, vaid toetatakse mõistmist visuaalide, näidete, võrdluste, mudelite, küsimuste ning kõnet saatvate liigutuste ja miimika abil. Toeks on ka toeks näit- ja õppematerjalid. Valitakse keeletasemega sobiv sisu ja vorm. Tõlkida võib hädaolukorras (terviseprobleem, vms), kuid ka siis soovitatakse kasutada mängulisi meetodeid (nt käpiknukk Oleg, kes erinevalt minust natuke vene keelt mõikab) või 2 juhendajat. Läbiv tõlkimine no-no (kulutab aega ja muudab keeleõppija laisaks – nagunii kohe tõlgitakse ju!). Juhendajad teavad rääkida, et vahel on vajalik teismelistele mõista anda, et sa tegelikult saad aru, mis nad seal (nt sinu kohta) räägivad. Aga hea toon on, et kui lapsed on tulnud keelt õppima, siis need tõlgitud osad ei puuduta sisu vaid on sellised üldised suhtlusteemalised asjad. Kui häda käes, võib lasta lastel tõlkida mõisteid üksteisele.
1. Üksikute sõnade õpetamisest ei piisa. Üksikute sõnade teadmisest on keeleoskuse seisukohast vähe abi, vaja on mudeldada fraase. Soovitav on koostöös keeleõpetajaga leida aines olulised tüüplaused ja väljendid, mida siis ka ise korrata, näidata ja materjalides ristkasutada.
1. Kui lapsed ei räägi, siis ei tähenda see, et nad ei saa aru. Vaikiv faas võib võtta ka kuni aasta – aeg kui laps juba mõistab, aga ei julge/taha rääkida.
1. Tarvilik on analüüsida ka iseenda keeletaset ja kõneviisi. Kas kasutan lihtsat grammatikat? (Nt olevik on lihtsam kui minevik või tulevik; jaatus on lihtsam kui eitus, Umbisikuline kõneviis on keeruline ilmselt absoluutselt kõigile – olgem ausad). Kas ma räägin liiga keeruliselt? Kiiresti? Segaste lausetega? Halva diktsiooniga? Olen ma oma kõne üldse kõrvalt kuulanud? (Isiklikult kaldun kõnelem liiga kiiresti, mõttelt-mõttele hüplevalt – aga vähemalt vehin kõvasti kätega!)
Meremuuseumi võtmeteguriteks eestikeelsele õppele ülemineku toetamisel on olnud inimesed. Kõigepealt innukas eestvedaja, Kristel, aga üldse mitte vähem oluliselt kogu särav ja õpihimuline külastusjuhtide meeskond. Abi oleme saanud ka ohtratest (sise)koolitusest (hädavajalik on jagatud arusaam lõimitud aine- ja keeleõppest!), paindlikust suhtumisest esilekerkivatesse olukordadesse ning üleüldiselt lapsekesksest lähenemisest. Oleme proovinud leida lahendused klassidele, kes pole adnud korrektset infot keeletaseme kohta, üritanud läbi närida keerukate rahastusmeetmete arusaamatutest eesmärkidest ja toetada õpilasi (ja õpetajaid) ka neis klassides, kus nende õpetajatel puudub nii pedagoogiline kogemus kui ka väljaõpe (rääkimata LAK-õppe teadlikkusest). Oleme endiselt ennekõike lootusrikkad – võibolla on just meie külastusjuht esimene inimene, kes muuseumisse astunud lapse keelelisse arengusse päriselt usub, oskab talle midagi uut selgeks õpetada ja temas uudishimu sädeme sütitab.
Ja mis seal salata – palju tööd on veel ees!
• Eesti Meremuuseumi keeleõpet toetavate materjalide ja tööviiside kohta on meie haridusprogrammide kuraator Kristel koondanud ülevaatliku materjali SIIA.
• Avatud õpiruumi muuseumipedagoogidele loodud juhendmaterjaliga saab igaüks tutvuda SIIN.
• Veel soovitusi enesetäienduseks:
• Eesti õppekeelele üleminekust lähemalt, HTM kodukal
• Eesti Keele Instituudi kodulehe õppevideod
• Facebooki grupp „LAK-õpe. Keelekümblus“
• “Lihtsas eesti keeles haridusprogrammid eesti keele õppijale” 2025. Juhend on abiks muuseumide, raamatukogude ja spordiasutuste haridusprogrammide koostajatele, et parandada piiratud keeleoskusega inimestele ligipääsu jõukohasele keelekeskkonnale.
• “Euroopa keeleõppe raamdokument. Sõsarväljaanne”, eestikeelne tõlge 2023
Loo kirjutas: Helene Uppin
