- mail 2026 toimus Paksus Margareetasseminar õpetajatele, kus esines Eesti Meremuuseumi Polaarklubi liige Jüri Ivask. Teemaks tähistaevas ja Stellariumi äpi kasutamine. Kuna osalejaid oli kiire aja tõttu tagasihoidlikult, siis mõtisklen siin pisut tähistaeva teemadel ka nende jaoks, kes kohale ei jõudnud!
Esiteks, selleks, et tähistaeva järgi navigeerida, peab paistma ka horisont: sobivat ilma on pigem vähe ja vanasti kalduti valdavalt sõitma maamärkide järgi. Enamasti navigeeriti Läänemerel siiski päevasel ajal kasutades maamärke – avameresõite oli siinkandis vaja ette võtta harva ja seetõttu puudutavad taevakehade ja navigeerimisega seotud konkreetsemad juhtnöörid pigem ookeane ja kaugemaid maid.
Euroopa meresõitjad tuginesid põhjapoolkeral liikumisel suuresti Põhjanaelale, mis asub peaaegu täpselt taeva põhjapooluse kohal. Mõõtes varajaste töövahendite (nt kvadrandi või sekstandi) abil Põhjanaela kõrgust horisondist kraadides, said navigaatorid teada laeva täpse laiuskraadi. Kuna Põhjanaela oli vahel raske leida, kasutati Suure Vankri tagumisi tähti teenäitajatena, sest nad viivad pilgu otse Põhjanaelani.
Polüneesia meresõitjad asustasid tohutu Vaikse ookeani ala metallist tööriistadeta. Nad kasutasid seniiti läbivaid tähti ehk selliseid tähti, mis mööduvad otse konkreetse saare kohalt, kui saar asub tähega samal laiuskraadil. Näiteks Arktuurus (Põhja-taevapoolkera heledaim täht! Polüneesias tuntud nime all – Hōkūleʻa) tõuseb otse Hawaii saarestiku kohale, kulmineerudes taevas peaaegu seniidis Hawaii suhtes. Kui navigaator nägi Arktuurust täpselt oma pea kohal (seniidis), teadis ta, et on jõudnud Hawaii laiuskraadile, ning pidi sihtkohta jõudmiseks vaid piki seda laiuskraadi itta või läände purjetama. Lõunapoolkeral kasutati suuna määramiseks Lõunaristi tähtkuju.
Araabia ja pärsia kaupmehed, kes purjetasid India ookeanil, arendasid välja seadme nimega kamal. Navigaator hoidis nööri hammaste vahel ja liigutas selle külge kinnitatud puitplaati näost eemale või lähemale, kuni plaadi alumine serv ühtis horisondiga ja ülemine serv Põhjanaelaga. Nööril olevad sõlmed märkisid konkreetsete sadamalinnade (nt Mumbai või Aden) laiuskraade. Kui sõlm ühtis hammaste asukohaga, teadis kapten, et nad on õigel kursil. Kamali kasutamisest loe rohkem The Mariners’ Museum & Park kodulehelt.
Kuigi tähistaevast seostatakse ööga, on navigatsioonis kesksel kohal hoopis päeval paistev taevakeha Päike. 18. sajandi keskpaigani osati taevakehade järgi määrata vaid laiuskraadi (kui kaugel on inimene ekvaatorist või poolusest, ehk põhja-lõuna suunda), kuid pikkuskraadi e ida-lääne suunda täpselt määrata ei osatud. Lahendus saabus siis kui võeti kasutusele kronomeeter (sisuliselt – väga täpne kell, mis merel seisma ei jää) ja kombineeriti kronomeetri mõõtmistulemusi sekstandiga. Merel mõõdeti sekstandiga Päikese kõrgust (tehti kindlaks keskpäev) ja võrreldi seda kronomeetrilt loetud Greenwichi (algmeridiaani) ajaga. Kuna Maa pöörleb 15 kraadi tunnis, andis iga tunnine erinevus kohaliku keskpäeva ja Greenwichi aja vahel tulemuseks 15 pikkuskraadi.
Tänapäeval ei navigeeri ükski kommertslaev igapäevaselt tähtede järgi. Sellest hoolimata on taevakehade järgi navigeerimine endiselt rahvusvaheliste standardite (STCW) kohaselt kaugsõidu tüürimeestele kohustuslik õppeaine. Tähistaevas on “tagavaraplaan” juhuks, kui laeva tabab küberrünnak, elektrikatkestus või kui GPS-satelliidid peaksid üles ütlema.
Lühidalt veel mõned märkmed koolituselt:
- Põhjanael on kõvem tegija kui lõunarist, mis pole nii täpselt lõunas. Tõele au andes asub Põhjanael küll väga põhjataevapooluse lähedal, aga siiski 0,7 kraadi selle kõrval. Ligikaudse suuna annab ta siiski kätte.
- Tähtkujud on enamasti seotud mütoloogia ja legendidega, ilmselt on see muinasaegne mäluhäkk, et selles täppide puntras mingeid seoseid luua.
- Eestis kuulsaim tähtkuju Suur Vanker kannab mujal nime Suur Karu või siis inglisekeeles ka suur ja väike “Kopsik” (dipper)
- Struve mõõtis oma vinge teleskoobiga Veega kauguse maast tehes nii suvel kui ka talvel asendimõõtmisi.
- Kui täht lõpetab elu, saab temast vahepeal planetaarudu (kui ta just nii kõva tegija pole, et ei kuku kokku mustaks auguks)
- Miskipärast on nii galaktikad kui ka tähesüsteemid lapikud nagu pannkoogid, mulle küll selgitati seda mitu korda, miks see nii on, aga lõpuni aru ma ei saanud. Arenen!
- Tähed parvlevad. kerasparvedes on tähed nii lähestikku, et pole ööl ja päeval vahet, aga on ka hajusparvi. Päikse kohalikus täheparves on veel nt Alfa Kentaur (meile üks lähimaid tähti, milleni jõudmiseks kuluks valguse kiirusel üle 4 aasta)
- Mõned tähed tunduvad lähestikku, aga tegelikult jäävad kauguses lihtsalt ühele joonele – nemad on siis “visuaalsed kaksiktähed”
- Galaktikad on juba suuremad tähtede kogumikud, enamasti sellised kohvivahu kujulised pöörlevad kettad, läbimõõdult mitme sajatuhande valgusaasta suurused. Meie hängime Linnuteel aga on veel nt Andromeeda ja Magalhãesi pilved jms.
- SETI = search of extraterrestial Intelligence on organisatsioon, mis kogub signaale, mis võiks viidata maavälisele elule. Seni pole leitud. Igaüks võib liituda!
- Päikesesüsteemist rääkisime ka päris palju, aga ma ei jaksa igat tarkust siia ümber trükkida, mis mu märkmetesse jõudis. 🙂 Lugege parem mõnda raamatut!
