Täna, 140 aastat tagasi, 15. jaanuaril 1886 (vkj 3. jaanuaril) sündis Hiiumaal Jausa külas poisslaps, kes sai nimeks Gustav Sergo. Pärast Jausa algkooli lõpetamist, asus ta 12-aastasena sõitma oma isa ja kapten Porkile kuuluval haluveolaeval „Lainela“. 1936. aastal ajalehes Tallinna Post laevaomaniku 50. juubeli puhul ilmunud mälestustes on ta ise meenutanud: Poisikesena 12 aasta vanuselt sooritasin isa kaasas esimesed reisid võrklaevaga Haapsallu ja õppisin käsitama roolipuud. 14. eluaastal algasin elukutselise meremehe elu. Oma isa ja kapten Porki purjelaeval “Lainela” madrusena, sõitsin halulaevadega Tallinna vahet.
Tallinnas oli neid puuveo laevu vahel korraga niipalju, et nädalaid tuli oodata, enne kui laevaga pääseti silla äärde halge välja lossima. Tulekahju ärahoidmiseks ei tohtinud halulaevades kogu sadamas viibimise ajal kordagi tuld teha. Toiduvalmistamiseks oli sadamas kaks suurt ühiskööki. Kokad võtsid laevast toiduaineid, keedunõud, vee ja põletispuud kaasa ja keetsid toidu sadamaköögis valmis. Seejuures tehti üksteisele alati vingerpusse. Juhtus keegi hetkeks köögist lahkuma või jätma keedupoti hooletusse, siis tsuskas tihti naabrimees paar pihutäit soola tema supikatlasse.
Kui „Lainela“ maha müüdi läks Sergo Peterburi laeva „santsu“ otsima, kus tal õnnestus saada tööots lätlaste purjelaevale „Polana“. „Polanaga“ Taanist tagasi Riiga jõudes, kohtus Sergo Riia sadamas eestlasest kapten Jaansoniga, kes teda oma purjelaevale „Ilo“ tööle kutsus. Laev sõitis aga Taani rannikul madalale ja viidi seejärel Saksamaale remonti. Sergo jutustab: Igatsesin kaugemale ulgumerele “jänkiks” pääseda. Kapten poleks lubanud muidugi mul lahkuda ja seepärast tuli salaja laevast põgeneda. Valisin suure inglise aurulaeva, mis oli väljumas Inglismaale. Öösel panin omale niipalju riideid selga kui vähegi mahtus ja hiilisin auriku juure. Kavatsuse läbiviimine oli seda raskem, et ma veel iialgi aurulaeval polnud käinud ja ruumide jaotust ei teadnud. Kobisin salamahti auriku tekile. Õnneks oli laeva vahimees sooja kambiisi läinud ja uinunud. Hiilisin hea õnne peale laevaninasse. Sattusin pikka vahekäiku ja selle lõpus kolikambrisse. Kolikambri põrandas silmasin musta auku, millest ronisin alla. Sattusin laeva ankruketi kasti. Istusin ketihunniku otsas ja mõtlesin õige maailma elu üle järele./…/ Ketikambrisse viivas vahekäigus sattusin aga ühe inglise laevamehega vastamisi. Mees käratas midagi esiteks saksa, siis inglise keeles. Kuna ma aga kumbagi keelt ei mõistnud, siis ei osanud ka midagi vastata. Lõpuks hakkas mees minu üllatuseks rääkima eesti keelt. selgus, et tundmata suguvend oli aurikul bootsmaniks, läbi ja läbi tubli Pärnu poiss. Ta käskis mind ronida ülesmisse koisse ja tõmbas kardinad ette. Ärkasin teisel hommikul lahtisel merel.
Kahe päeva pärast jõuti Inglismaale South Shieldsi, kus meeskond maha maksti. Sergo sõitis koos pärnakast pootsmaniga raudteed mööda Cardiffi, kus tal õnnestus Saksa aurikule „Frieda Horn“ madruseks saada: Laevas oli alguses hirmus raske hakkama saada, kuna ma, nagu varemgi tähendasin, mingit võõrkeelt ei osanud. Pealegi ei olnud ma aurulaeva sisseseadetega ega tööga tuttav. Püüdsin siis teistele meestele igalpool “järele ahvida”. Selle Saksa auriku ja Inglise aurik nimega „Ravellande“ sõitis Gustav Sergo mitmete Euroopa riikide sadamate vahel ja külastati ka Palestiinat.
Igatsus purjelaevade järele viis Sergo aga aurikuga Londonis viibides teraskerega inglise parklaevale „Alfon Alow“, millega ületas esimest korda ka ekvaatori ning läbis Kap Hoorni neeme. Viimaks jõudsime oma sihtsadamasse Maksionesse. Siin asus juba enne meid 30-40 suurt park- ja täislaeva. Asusime nagu teisedki laevad merel ankrus. Purjed ära koristatud, algas söelaadungi väljalossimine. Töö toimus oma meeskonnaga ja kestis kolm kuud. Laeva tühjendamise hetke märgiti suure tseremoonia ja lauluga. Kogu reis kestis 14 kuud ja tagasi Liverpooli jõudnuna lahkus Sergo „Alfon Alowilt“. Liverpoolis õnnestus tal saada suurele Inglise aurikule „Mittle Franc“, mis pidas ühendust Inglismaa ja Lõuna-Ameerika sadamate vahel. Ameerika lääneranda ei sõitnud meie mitte Kap-Horni kaudu, vaid läbi Magellani väina. Esimest korda sellest väinast läbi sõites olin väga huvitatud omapärasest loodusest. Kogu väinas polnud ainustki tuletorni. Samuti puudusid ka täpsed merekaardid, nii et laevu juhiti maastiku järele valmistatud kaartide järele. Väinast läbisõiduks kulus 5 päeva. Tuletornide puudumise tõttu oli laev sunnitud videviku saabumisel ööseks ankrusse jääma. Teinud „Mittle Franciga“ veel kolm reisi, tabas Sergot koduigatsus ja ta pöördus tagasi Eestisse. Kodumaale jõudmisel kutsuti mind sõjaväe komisjoni. Veeti siis paar-kolm kuud mööda Vene- ja Poolamaad ringi, ühest hospidalist teise, kuni läikivate nööpidega riided käest ära võeti ja “keisri teenistusest” lahti lasti.
Soovist edaspidi kodu lähedal olla, ostis Sergo purjelaeva „Linda“, hiljem lisandusid neile veel „Anna Maria“, „Kaupo“ ja „Oskar“. Nende laevadega vedas ta metsamaterjali randadest Tallinnasse. Kaks aastat tegutses ka Hiiumaal tarvitajate ühisuse poe ärijuhina, kuid tüdines sellest ning pöördus tagasi laevanduse juurde. Vahetult enne Esimese maailmasõja puhkemist 1914. aastal ostis purjelaev „Aleksander-Elisabethi“. Gustav Sergo sai küll mobilisatsiooni kutse, kuid viletsa tervise tõttu lasti koju. Kuna koduski ei saanud enam laevanduse alal tegutseda, siis sõitsin raudteega Arhangelskisse, kus astusin transportlaeva “Albatrossi” peale bootsmanina ametisse. Selle laevaga sooritasin ühe reisi Inglismaale ja läksin siis Arhangelskisse tagasi jõudes parklaeva “Sankt Feodori” peale tüürimeheks. “Sankt Feodori” meeskond koosnes tervena eestlastest, ka kapten oli eestlane, Pärnu mees Gustav Laas. Selle laevaga sõitsime Inglismaale ja jäime liikuma mitmesuguste Inglise, Prantsuse ja Hispaania sadamate vahele – kuni laeva laskis põhja Saksa allveepaat. /…/ Sellel ajal tegutsesid Saksa allveepaadid väga aktiivselt, nii lasti igapäev nende poolt hulk kaubalaevu põhja. Kingstowni jõudsid paari päeva jooksul veel kolme Vene lipu all sõitnud laeva meeskonnad, kellede laevad selle aja jooksul Saksa allveepaatide poolt põhja lastud. Need olid: Läti purjek “Noas”, Riia aurik “Sigrid” ja üks Soome 4-mastiline park, mille nime olen unustanud. Nende laevade meeskonnad saadeti siis üheskoos Liverpooli, kus meid Soome meremisjon lahkesti vastu võttis. Elama asusime meremeestemajasse. Liverpoolis elas Sergo mõned kuud, arvatavasti sellest ajast pärineb ka Liverpoolis tehtud foto Gustav Sergost. Seejärel õnnestus tal Inglismaal saada hiidlaste purjelaeva „Togo“ tüürimeheks, mis sõitis Prantsuse, Hispaania, Portugali ja Inglismaa sadamate vahet. 1919. aastal tuli „Togo“ heeringa lastiga Tallinna ja Sergo lahkus laevalt.
Kodumaale jõudes selgus, et kõik minu varematel aegadel teenitud raha oli Vene hoiukassade evakueerimise tõttu kadunud. Välislaevadel sõites olin kõik oma kokkuhoitud raha saatnud Londoni Vene panka, alalhoidmiseks Vene rublades. Vene rahakursi kukkumisel olin siis ka sellest rahast ilma. Hakkasin jällegi tasapisi pisikeste purjelaevadega otsast peale. Ostsin ja ehitasin aastate jooksul mitu rannasõidu purjelaeva.
Pärast lühikest katsetust kaubalaevanduses alustati 1929. aastal koos vendadega reisilaevandusega, Skandinaaviast osteti aurikud saarte ja mandri vahelise laevaühenduse pidamiseks. 1936. aasta alguses tõdes laevaomanik: Liinide sissetöötamine oli alguses väga raske, nõudis palju kulu ja vaeva. Kuid nüüd olen siiski juba niikaugel, et hakkan töötama ka välisliinidel.1930. aastate keskpaigas sõitsid Sergo aurikud pea kõikidel rannasõidu laevaliinidel ning välisliinidest Tallinn-Helsingi ja Tallinn-Visby-Kopenhaageni liinil. Enne Teist maailmasõda kuulus ettevõttele 14 aurikut (sealhulgas kaks kaubaaurikut).
1940. aastal ettevõtte varad natsionaliseeriti ja ettevõtte omanik Gustav Sergo küüditati 1941. aasta juunis Siberisse. Pärast sõda Sergo vabanes, kuid 1949. aastal küüditati teist korda Siberisse, kust ta vabanes 1950. aastatel. Kodumaale tagasi tulnud, veetis Sergo oma vanaduspäevad Haapsalus, kus ta 1971. aastal suri. Gustav Sergo on maetud Haapsalu Metsakalmistule.
