Ühel ilusal juulikuu päeval 1978. aastal andis Miidurannas sadamas otsad lahti väike STB-tüüpi kalalaev. Täiesti tavaline laev, täiesti tavaline sadam. Eripärane oli laeva meeskond, mis ei koosnenud kutselistest kaluritest, vaid arheoloogidest, ajaloolastest ja sukeldujatest. Ebatavaline oli ka laeva sihtpunkt – pärast peatust Kõrgessaare sadamas pidi võetama kurss Hiiumadalale, et otsida uppunud laevu. Vaatamata mõningatele tagasilöökidele, saatis ekspeditsiooni siiski edu ning väärtuslike esimeste kogemuste pinnalt korraldasid Eesti Meremuuseum ja Kirovi kalurikolhoos edaspidi uurimisretki igal suvel, pannes nii aluse pikale allveeuuringute traditsioonile. Peagi sai Meremuuseum endale juba oma uurimislaeva, muuseumi juurde asutati allveearheoloogiaga tegelev osakond ning vastav klubigi, mille eestvõttel otsiti Eesti rannikuvetes uppunud laevu ja võeti ette uuringud juba teadaolevatel vrakkidel. Oluliseks verstapostiks kujunes Maasilinna laeva ülestõstmine ja konserveerimine, kuid kõrghetki oli veelgi – kasvõi näiteks soomuslaeva Russalka ja Hiiumadala tulelaeva leidmine, mis tõid muuseumile ja tööde juhatajale Vello Mässile tuntust nii kodumaal kui raja taga.
Sel aastal tähistab Eesti meremuuseum oma 90. sünnipäeva ja muuseumi merearheoloogid korraldavad suvel järjekorras juba kuuendat rahvusvahelist konverentsi. Kui eelnevate konverentside põhirõhk on olnud allveepärandi digiteerimisel ja tutvustamisel, keskkonnaohtlikel vrakkidel ja Tallinnast leitud keskaegse laeva uurimisega seotud küsimustel, siis ümmarguse tähtpäeva puhul pöördume tagasi algusesse ning kutsume kokku kolleegid, et meenutada ja arutada mere- ja allveetööde ajalugu, metoodika arengut ja tähtsamaid avastusi. Kuna muuseumi meretööd said alguse Hiiumaalt, naaseb ka konverents seekord Hiiumaale, Eesti merearheoloogia lätetele.
Kui arheoloogid 1978. aastal merele läksid, polnud nende käsutuses veel sonareid ega allveeroboteid. Vrakkide asukoha väljaselgitamiseks polnud tihti muud võimalust, kui rahvasuus levinud või kirja pandud laevahukupaikadele sukelduda ja koht oma silmaga üle vaadata või paatide vahele paigutatud vaieriga merepõhja traalida. Olukord polnud toona selline mitte üksnes Eestis, vaid ka välismaal. Praegu, kõrgtehnoloogiliste vahendite ajastul, on huvitav ja õpetlik meenutada vahendeid ja meetodeid, mida kasutati siis, kui allveearheoloogia iseseisva teadusharuna Euroopas alles laiemalt kanda kinnitama hakkas.
Seekordsel konverentsil tutvustame muuhulgas Eesti merearheoloogia kujunemislugu ning uurimismeetodite arengut. Küllap on igale ajaloolasele või arheoloogile tuttav tõdemus, et nägemust minevikust pole võimalik kivisse raiuda, sest uued meetodid, leiud ning tehnoloogiad avavad juba ammu avastatud materjalile üha uusi vaatenurki. Eesti puhul ilmestab seda hästi näiteks 1986. aastal merepõhjast üles tõstetud Maasilinna laev, mida alates 2012. aastast saavad kõik huvilised Lennusadamas uudistada, kuid mille kohta selgub endiselt üllatavaid detaile. Ka Paksus Margareetas näidatav Peetri koge pole 10 aastat pärast väljakaevamist veel kõiki oma saladusi reetnud. Kaugemast minevikust võib välja tuua ka vaiehitiste jäänused Koorküla Valgjärves, mida uuriti esmakordselt juba 19. sajandil, kuid mille vastu pole huvi siiani raugenud. Konverentsil tutvume nende ja mitmete teiste näidetega kodumaalt, Soomest, Rootsist ja Lätist.
Aja jooksul on muutunud ka suhtumine vrakkidesse ning neilt leitud esemetesse. Kunagine tava tuua merepõhjast üles „vanu ja ilusaid asju“ on asendunud arusaamaga, et aastasadu vees olnud materjal säilib kõige paremini ikkagi oma algupärases asukohas. Sellest lähtuvalt on kohandatud nii muuseumite kogumispoliitikat kui ka näituseprojekte. Nii mõnigi muuseum seisab nüüd silmitsi keerulise küsimusega – kuidas tutvustada veealust maailma külastajaile, kui leide vitriinidesse välja panna ei saagi? Või kuidas koostada haridusprogramme õpilastele, kasutades kunagi vee alt üles toodud esemeid? Ühest vastust ja lihtsat lahendust neile murekohtadele paraku ei leidu, kuid seda enam on kuldaväärt võimalus tutvuda konverentsi raames kolleegide tegemiste ja kogemustega.
Lugeja ehk märkas, et eelnevas tekstis on segamini kasutatud kahte terminit – allveearheoloogia ja merearheoloogia. Eks segamini nad osalt ongi. Kunagi pelgalt allveearheoloogiana alustanud uurimisharust on tänapäevaks välja kasvanud merearheoloogia. Uurimisvaldkonnana on merearheoloogia palju laiem kui allveearheoloogia ega keskendu enam üksnes uppunud laevadele, vaid hõlmab ka tänaseks vee alla jäänud maastikke ja asulaid, rannikualasid, mereäärseid kogukondi ja siseveekogude pärandit. Olulisteks märksõnadeks on saanud koostöö teiste teadusharudega ning merepärandi roll merenduses ja meremajanduses laiemalt. Ka neid päevakajalisi ja paeluvaid aruteluteemasid loodame Hiiumaal kolleegidega kohtudes käsitleda.
Küllap leiavad kõik meresõidu ajalooga tegelevad uurijad ja asutused ülalmainitud teemadest midagi tuttavat. Tehnika ja uurimismeetodite areng, merearheoloogia teadusharu kujunemine ja selle koht tänapäeva kultuuri- ja majanduselus – need on valdkonnad, mille üle saab ja peabki jääma arutlema, sest ainult nii parandame uurimistöö kvaliteeti ja loome teadmust, mis kõnetab nii kaasaegseid kui ka tulevasi põlvkondi. 47 aastat merearheoloogilist uurimistööd 90. aastakümmet alustavas Meremuusemis annab aruteluks küllaldaselt materjali ja kogemust.
Registreeri hiljemalt 31.05.25 konverentsil osalemiseks: https://meremuuseum.ee/registreerimine-merearheoloogia-konverentsile-uued-tuuled-varske-pilk-vanadele-leidudele
