Me kulgeme jätkuvalt ja ilmselt veel kaua meremuuseumi ajaloo voolusängis. Millal, millest ja kelle ärgitusel kõik sai alguse? Aga mis on see, mis toetab neid teadasaamisi? Võtaks märksõnaks „külalisteraamat“ (või siis „kroonika“ ).
Kas see on ilusas nahkköites mingi sündmuse tarbeks lauale asetatud tarbekunsti valda kuuluv objekt või tavaline kaustik või ehk siis ka arhitektuurimälestisele või puudele kraabitud nimed, nimetähed, kuupäevad? Või jõuame sellise arutluse käigus ka grafiti, koopamaalinguteni?
Mõte on ju vist selles, et inimene tahan oma siinviibimist jäädvustada, avaldada oma arvamust millegi kohta. Võib-olla ei tahetudki midagi öelda, võimalik, et ei saadud aru, aga sobiv koht, raamat ja kirjapulk ju on ja kohustus ka. Reeglina kirjutatakse, kui nähtu või sündmus oli huvitav, oli tore… Kuupäev ja nimi alla. Sekka võib sattuda ka midagi kriitikalaadset (otsi, loe ja leia illustreerivast osast). Või tahan mina, kes ma selle raamatu nähtavale kohale paigutasin, tõsta oma tegemistega enesehinnangut? Traditsioon on ju säherdune.
Laual on terve ports meremuuseumi dokumendikogusse kuuluvaid külalisteraamatuid.
Osa neist on laevade omad ( jäämurdja Suur Tõll, m/l Laine, m/l Vanemuine, m/l Tallinn, purjejaht Lennuk, m/l Kirovobad, m/ Loksa, PVL Vapper), üks on kuulunud koolile (Kalatööstuslik Merekool). Ja siis muidugi meremuuseum – alates aastast 1935–1980. Lisaks mõne väljaspoole (näiteks Moskvasse) tehtud näituse raamat. Ikka selleks, et saada positiivset vastukaja ja näha, kes tähtsatest isikutest on oma pookstavid raamatusse jäädvustanud.
Tegelikult on see kõik kuldaväärt materjal ajaloo ja olustiku tundmaõppimiseks. Raamat, mis sisaldab sissekandeid 23.veebruarist 1935 kuni 13. maini 1940 annab (võimalik, et mitte täieliku) ülevaate Eesti merendusajaloo vastu huvi tundvatest isikutest. Ja kuna (külaliste-) raamat on rohkete lehtedega nagu raamat ikka, siis on seal palju täitmata lehti ja mingi arusamatu loogika põhjal sisaldab see ka mõningaid sissekandeid aastatest 1972–1978 .
Omajagu küsimusi tekitas esikaanele kleebitud nahatükk mõõtudega 3,5×11,5 cm. Mis seal algselt oli ja miks see kinni kaeti?
Järgmiseks võtaks korraliku veekahjustusega Harju tänava lektooriumis eksponeeritud näituse “Eesti ja meri” külalisteraamatu. Esimene sissekanne on 02.07.1960, viimane 31.07 1960. Ja keegi külalistest lõpetab igihalja lausega „Raha ei tee inimest õnnelikuks, kuid rahustab närve“.
Sellel raamatul on jätkusuutliku kasutuse seisukohalt läinud väga hästi, sest paari tühja lehe järel on pealkiri „Meremuuseumi kroonika 1968“, mis algab 2. jaanuariga. Sissekandeid on pea iga päeva kohta ja küllaltki humoorikalt kajastatakse töötajate igapäevaseid tegemisi, sekka ka mõni nn külalisteraamatu sissekanne. Saame näiteks teada, et 16. jaanuaril 1969 algas remont, saalivalvurid on saadetud puhkusele, teised hakkavad ekspot maha võtma ning materjale remondiks nagu ikka ei ole. Remont lõppes alles veebruari lõpus ja külalistele avati muuseum uuesti 4. märtsil. Mais käisid Meresõprade ringi liikmed ekskursioonil Leningradis ja juulis sai muuseumi direktor Ants Pärna kätte kõrgkooli diplomi. Sellesse aastasse jääb ka oktoobris näituse “Eesti ja meri” eksponaatide saatmine Tšehhoslovakkiasse, briketi sisseloopimine värava tagant hoovi ja ja uute töötajate tööleasumine.
1970. aastal tunneb ministeerium huvi Paksu Margareeta taastamise vastu ja algab ka torni prahist tühjendamine. 15.–16.mail viidi läbi Meremuuseumi esimene teaduslik konverents. Igapäevasündmustest tõusis kõrgemale teadmine, et 1. jaanuarist 1971 moodustatakse Meremuuseumisse osakonnad, 10. jaanuaril 1972 arutab muuseumipere tootmisnõupidamisel meremuuseumi ümberehitusega seonduvaid probleeme.
1980. aasta sissekanded fikseerivad poolakate poolt teostatud ehitustööde lõpetamise ja lahkumise 30. novembril. Ja detsembris hakkas ka ARS energiliselt tegutsema.
Nii need detailsed sissekanded jätkuvad kuni 1. septembrini 1986. Ja järjekordselt pool raamatut tühje lehti.
Aga tüüpilisi meremuuseumi külalisteraamatuid on veel. Esimene neist aastatest 1975– 1977 ja teine, suurim ja uhkeim, mis sai spetsiaalselt ARSist tellitud 1980. aastaks. Kuna kavandatud ekspositsiooni avamist ei toimunud, algab raamat sissekannetega näitusele „Purjespordist Eestis“ ja jätkub „Muuseumi uue ekspositsiooni avamine 27. aprillil 1981“. Kas süüdi oli raamatu ülisuur formaat või midagi muud, aga sissekandeid on üpris hõredalt ning viimased on tehtud 23.02 1996 ja 13.02. 2002. Mõnede külastajate „sissekanded“ on lahtistel A4 lehtedel (näiteks 17.09.1981 kosmonaut G.Gretškolt). Ju siis raamat ei olnud kättesaadav. Et tegu on museaaliga, siis enamus ka selle raamatu lehti on ja jäävad tühjaks.
Aga meremuuseumi ajalugu jätkub, kas raamatuga või ilma.
… on kallas kahel pool?
Tekst Helju Zahharov
Fotod Mirjam Mardi
