7. novembril 2024 kogunesid ligi 40 särasilmset haridushuvilist Lennusadamas, et mõtiskleda, millised on muuseumite väljakutsed ja võimalused eestikeelsele õppele üleminekut toetades. Esinejate ja kuulajate seas oli rohkelt muuseumitöötajaid, üksjagu tegevõpetajaid ning ka esindaja Haridus- ja Teadusministeeriumist. Esinejad olid inspireerivad ja murelikud näod muutusid päeva peale üha lootusrikkamaks.
Seminaripäeva aruteludest jäid õhku mõned olulised mõttekohad:
- Üks suurimaid probleeme muuseumite ja kooli vahel kooskõla loomisel, peitub asjaolus, et muuseumid kuuluvad kultuuriministeeriumi haldusalasse, kuid koolis haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) alla. Lisaks kuuluvad muuseumitega sarnastel alustel õppeprogramme pakkuvad keskkonnahariduskeskused reeglina hoopiski kliimaministeeriumi tiiva alla. HTMil ei näi olevat aga selget arusaama õppimisest, mis koolihariduse raames väljaspool koolimaja toimub – nt millistest rahastusallikatest pärineb kate “tasuta” põhihariduse omandamiseks või kuidas on toetatud õppeprogrammide juhendajate professionaalne areng. Seminaril osalejate suurim küsimus ja ühtlasi unistus puudutabki valdkondadeülest sisulist koostööd.
a) Kuidas luua sildu, et õpilaste õpiteed oleks tõesti õmblusteta, mitmekesised ja elukestvad?
b) Kuidas luua lõimitud õppekavad ja ühtne programm/koduleht kõigile?
c) Kuidas oleks võimalik äratada HTM huvi õppeprogrammide pakkujate ja nende pakutava sisu vastu?
- Üks teema, mida nii kohvinurgas kui ka ääri-veeri seminariaruteludes puudutati oli see, et õppeprogrammide rahastust on lihtsam saada loodus- ja täppisteadustega seotud programmidele, kuid praeguses olukorras vajaksime hädasti keeleõppe fookusega ja muus osas lihtsama sisuga programme. Õnneks on näiteks Tallinna Haridusamet selliseid tunde olnud valmis rahastama, ka Kultuuriranits seda võimaldab.
- Seminaril käsitleti läbisegi olukordi, kus on: a) tellitud eestikeelne sisuliselt keerukas programm grupile, kes ei valda keelt, kuid suudaks sama programmi tegevusi teha vene õppekeeles; b) tellitud on õppeprogramm muuseumis eeskätt keele õppimiseks (kuid sellist tundi on teha raske või siis pole grupp harjunud keelekümblusele omaste võtetega, nt rühmatööga); c) klassi õpilaste keeletase on seinast seina – mõni saab aru, teine on sorav keelekasutaja, kolmas ei tunne lihtsamat suhtluskeeltki ja d) mõni muu keerukas olukord, mis tuleneb laste kultuuritaustast. Lahendused on olukordadest sõltuvalt erinevad ning kõiki keeletaseme ja kultuurierinevustega seotud probleeme ei maksa ühte patta panna!
a) Unistame, et saaksime õpetajatega LAK-õppest rohkem ühte moodi aru, kuid tõenäoliselt kujuneb ühtne arusaam ikkagi ainult ja ainult koostöiselt tegutsedes.
b) Unistame koostööst, kuid ilmselt peab leppima asjaoluga, et kõigi õpetajatega ei jõua ühe tihedat koostööd teha ja peab lihtsalt alustama nendest sõpradest, kes kellegi muuseumi ümber juba on tekkinud.
- Huvitava seigana ilmnes, et selleks, et saada üleminekuklasse keeleõppetundi, tuleb nende õpetajatele saata venekeelseid kirju. Kentsakas olukord, aga kõik on ilmselt nõus, et parem lapsed kvaliteetses keeleõppetunnis muuseumis, kui puudulikus keelekeskkonnas oma koolimajas… Kusjuures korduvalt toodi välja anekdootlikke juhtumeid vene õppekeelega koolidest, mis puudutasid mitte lihtsalt tõrksaid õpetajaid vaid ennekõike tõrksaid koolijuhte, kes ei luba õpetajaid õppekäikudele jms. Jääb vaid loota, et üleminekukoolide koolikultuur hakkab üha enam ühte jalga astuma avatumate eesti õppekeelega koolidega.
- Muuseumirahva jaoks tunduvad kriitilised ressursid ennekõike aeg (planeerimiseks näiteks) ja kontaktid (kelle tunde vaatlema minna? Kust õppida?). Õnneks on meil Maire Kebbinau, kes kontakte lahkesti jagab ja kellelt juba väga mitmed muuseumid ka arengutuge on saanud. Ka Avatud Kool ootab huvilisi uudistama! Nagu üheskoos otsusele jõuti on näidistunnid koos ühise mõtestamisega kõige tõhusam viis end kiiresti harida keeleõppijate toetamise kohta.
- Õpetajad ootavad meilt selget infot, ligipääsetavaid ja koolieluga kooskõlalisi pakkumisi (nii aegade kui ka sisu osas), õpilasele arendavat ja samas jõukohast keeleõpet, eel- ja järeltegevusi, loovat ja kastist välja mõtlemist.
- Õppeprogrammide juhendajad ootavad selgemat süsteemi rahastusega ning tugevamat riigipoolset tuge (tuletame meelde, et koroonakriisi ajal anti esimesed juhtnöörid muuseumipedagoogidele… 1 aasta (!) pärast kriisi algust!), ühist infosüsteemi, kus infot jagada (nt keskkonnaharidusvaldkonnal on päris hea süsteem – keskkonnaharidus.ee). Juhendajad unistavad ka individuaalsematest suhetest õpetajatega, sest paraku on programmide tellijaks sageli keegi, kes ei ole klassi saatev või õpetav õpetaja.
Ettekannete sisust:
Keelekümblusest ja lõimitud aine- ja keeleõppest – kuidas me jõudsime siia?
MAIRE KEBBINAU (Avatud Kool)
Maire Kebbinau on keelekümbluse ja LAK-õppe ideede tuntud eestvedaja Eesti haridusmaastikul. Maire töötab taas koolis, aga tal on ka ministeeriumi keelepoliitika valdkonnas töötamise kogemus. Maire ettekanne andis ülevaate sellest, millal ja miks hakati Eestis tegelema keelekümbluse ja LAK-õppe meetoditega, kuidas neid on aastate vältel juurutatud ja milliste tulemustega. Maire tõi rohkelt positiivseid näiteid, milliseid võimalusi on mäluasutused ja keskused pakkunud koolidele keeleõppe vallas – erinevad projektid, haridusprogrammid jne. Oma inspireeriva etteaste võttis ta kokku tulevikuvaatega: ta näeb edasiste sammudena sildade loomist asutuste vahel – ministeeriumid, mäluasutused, koolid.
HTM eestikeelsele õppele üleminekust – kus me oleme?
INGAR DUBOLAZEV (Haridus- ja Teadusministeerium)
Haridus- ja Teadusministeeriumi keelepoliitika valdkonna esindaja Ingar Dubolazev selgitas protsessi, kuidas hakkavad siiani vene õppekeelega koolid aastate jooksul järk-järgult üle minema eesti õppekeelele. Samuti andis ta ülevaate, millisele tasemele muu emakeelega lapsed koolis eesti keeles jõuavad, ning rääkis ka raskustest, mida kogetakse ministeeriumis info edastamisega koolidesse vajalikele inimestele ja nende kaasamisse. Ta kinnitas, et ka ministeeriumi silmis on muuseumidel kui formaalõppe toel oluline koht keeleõppeprotsessis. Väidetavalt vaadatakse eestikeelsele õppele ülemineku tegevuskava iga-aastaselt üle ning seminarist osavõtnuid huvitavale küsimusele: kas ka muuseumid sinna tegevuskavva mahuvad ja seega saavad õiguse riigipoolsele toetusele, vastas Ingar, et kindlasti on muuseumide koht selles kavas ja peaks tulevikus saama ka toetatud koolituste osas.
Mitmekesine klassiruum kui võimalus – mida silmas pidada keelerikkas õpikeskkonnas?
MAIKI VANAHANS (Tuleviku Lasteaed, Tartu Ülikool)
Maiki Vanahans, kes on Tuleviku Lasteaia direktor ja ka Tartu Ülikooli alushariduse nooremlektor, keskendus oma ettekandes keeleõpetuse kõrval üliolulistele elementidele – õppija kultuuritaustale ja mitmekultuurilisele klassiruumile. Iga õpilasega tuleb kaasa tema kultuuriline pagas, mis ei ole kohe selgelt nähtav ja millega monokultuursest keskkonnast pärit inimesed ei oska tegeleda või piisavalt märgata. Et teada, kuidas keeleõppijale lapsele läheneda ja temaga töötada, peaksime end kurssi viima tema kultuuritaustaga. Kultuuritundliku õpetamise esimene samm on aga iseenda kultuuripagasi, “nähtamatu seljakoti” sisu uurimine. Millised on meie eelarvamused ja arusaamad, mis meid töös mõjutavad? Kultuuritundlikult õpetades taipad üsna pea, et ei ole olemas klassitäit lapsi, kes oleksid täpselt sama kultuuritaustaga, isegi kui nad räägivad sama keelt – kultuur on palju rohkem kui keel. Ka formaalharidusele tugi pakkuvatel mäluasutustel on see oluline teema, mida teadvustada oma haridustöös.
Avatud Kooli õppetunnid
EVA RONK (Avatud Kool)
Eva Ronk Avatud Koolist kõneles kogemustest ja õppetundidest kakskeelse kooli ideede elluviimisel. Avatud Koolis on siiani olnud kaks õppekeelt, eesti ja vene, ning sellesse kooli panevad oma lapsi ka mitmete teiste rahvuste esindajad just multikultuurse keskkonna tõttu. Eva andis ülevaate nendest LAK-õppe meetodi põhipunktidest, mida kasutatakse Avatud Koolis. Samuti rääkis ta väljakutsetest ja raskustest, mis kooli 7-aastase tegevusaja jooksul on ette tulnud ja võimalikest muutustest tulevikus. Ta möönis, et kahesuunaline keelekümblus osutus raskemaks, kui algul arvati ja oluline roll on selles keelekontekstil. Õppekäigud on keeleõppijale lapsele seega olulised oma allikaläheduse ja autentse (keele)keskkonna tõttu.
LAK-õpe koostöös muuseumiga
CHRISTINA LÄÄN (Tallinna Pae Gümnaasium)
Christina Lään on ajalooõpetaja Tallinna Pae Gümnaasiumis, mis on Tallinnas häid tulemusi näitav keelekümblust viljelev kool. Christina on ka tegus liige ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seltsis ning ta on ühtlasi Eesti esimene muuseumipedagoog, kui selline ametikoht Vabaõhumuuseumis 30 aastat tagasi loodi. Seega oskas Christina oma esinemises suurepäraselt mõista mäluasutuste rolli õppetöö rikastajatena ning keeleõppe võimaldajatena autentses keskkonnas. Christina andis väga haarava pildi oma õpetajatööst mitte-eesti emakeelega õpilastega – milliseid meetodeid ja vahendeid ta kasutab ja kuidas see keelt õppivat õpilast abistab. Keelekümblust läbiviivas ja LAK-õppe meetodit kasutavas koolis peavad keele- ja aineõpetajad tegema tõsist sisulist koostööd ja oma töös sõltuvad nad teineteisest, jagades oma valdkonna teadmisi. Christina arvab, et muuseumid on tegelikult valmis keelt õppiva lapsega töötamiseks, nüüd peaksid ka koolid järgi tulema.
LAK-õpe muuseumis – võimalused ja väljakutsed
KRISTEL BULTOT (Eesti Meremuuseum), SIGNE SIIM (Eesti Kunstimuuseum) JA KATRIN TÕNISSON (Eesti Lastekirjanduse Keskus)
Kolme mäluasutuse haridusprogrammide ja -tööga tegelevad Kristel, Signe ja Katrin tutvustasid kohalolijatele LAK-õppe meetodit kasutavaid haridusprogramme, mida need kolm organisatsiooni noorele keeleõppijale praegu pakuvad: igas muuseumis/keskuses on eri sisuga tund, aga sihtgrupp on sama: 1.-4. klassi õpilased, kelle eesti keele tase on A1-A2. Samuti rääkisid esinejad lähemalt väljakutsetest, muredest, aga ka eduelamustest, mida keeleõppesuunaline tegevus on kaasa toonud. Üheks suureks väljakutseks ongi sihtgrupini – õpetajate ja õpilasteni – jõudmine ja nendele info edastamine sõnumiga: “oleme siin teie jaoks olemas, et teid abistada keele õppimisel”. Samuti on aktuaalne teema programmide läbiviijate koolitus, et arendada muuseumiõpetaja oskusi sellise spetsiifikaga tunni läbiviimiseks. Selle osas loodavad ka muuseumid riigipoolsele toetusele. Eduelamuseks võib lugeda tegutsemisrõõmu, mida paljud lapsed tunnis üles näitavad, ning õpetajate tänusõnu ja siiani väga positiivset tagasisidet.
Lugemissoovitusi, meetodeid ja muid ressursse:
- Sõnadeta raamatud
- Johannes Käis
- „Lõimitud aine- ja keeleõpe“ (Peeter Mehisto, David Marsh, María-Jesús Frigols, Kai Võlli, Hiie Asser),
- „LAK-õppest õpetajale“ (Liz Dale, Wibo van der Es, Rosie Tanner)
- „LAK-õpet toetavad metoodilised võtted õpetajale“ (Erika Veide)
- „Õppimine ja õpetamine mitmekultuurilises õpikeskkonnas: keelekümblusprogrammi näitel“ (koostanud Airi Kukk, autorid Maire Kebbinau ja Urve Aja)
- „Õppimine ja õpetamine mitmekultuurilises õpikeskkonnas“ (koostanud Airi Kukk, autorid Maia Muldma ja Jelena Nõmm)
- Keelekümbluse käsiraamat“ (Siiri Aulik)
- Peeter Mehisto and Fred Genesee authors of ‘Building Bilingual Education Systems’ discuss their background, collaboration and bilingual education.
- A Pluriliteracies Approach to Teaching for Learning – Oliver Meyer
Mida siis ikkagi eesti keelt alles õppiva lapsega töötades kindlasti meeles pidada?
- Ole julge, ära karda olla narr! 😉
- Räägi (kirjelda), mida teed!
- Õpeta läbi praktika, näitlikusta!
- Pane meeled tööle: visualiseeri, anna katsuda, nuusutada, maitsta, …!
- Vali mänguline aktiivõppe meetod!
- Julgusta rääkima ja ära paranda keelevigu!
- Kasuta maksimaalselt paaris või rühmatööd!
- Proovi asetada end keeleõppija kingadesse! Empaatia!
- Sageli on vähem (sisuteadmisi) rohkem (uusi oskusi)!
- Vaatle nii palju kolleege kui võimalik!
Keeleõppe tuntud eestvedaja Maire Kebbinau tutvustab kohalolijale Eesti kogemust keelekümbluse ja LAK-õppe vallas ning näitab, kui eripalgeline on LAK-õpe.
Kultuur on enamat kui keel. Kultuuritundliku õpetamise esimene samm on õpetaja iseenda kultuuripagasi, “nähtamatu seljakoti” sisu uurimine, selgitab Maiki Vanahans oma ettekandes.
Õpetaja Christina Lääne kasulikud nõuanded keeleõppija lapsega töötamiseks nii muuseumipedagoogidele kui kaasõpetajatele.
Muuseumitundides kasutame keeleõppija jaoks palju autentset keskkonda ja näitlikustavaid tarvikuid. Lihtsate vahenditega saab tunnile juurde anda palju. Vasakult paremale: Katrin Tõnisson (ELK), Signe Siim (EKM), Kristel Bultot (EMM).
Ingar Dubolazev Haridus- ja Teadusministeeriumist tõdes, et muuseumide haridustöö keelelise ülemineku raames vajaks samamoodi riigipoolset tuge.
Kahesuunaline keelekümblus on väljakutse ja selle edukus sõltub keelekeskkonnas viibimise võimalustest, seega on õppekäigud mäluasutustesse oluline osa õppimisprotsessis, tõdes Eva Ronk Avatud Koolist.
Vastamata küsimusi veel leidub, aga nõu ja teadmiste jagamine on üheks oluliseks alustalaks koostöö ja sildade loomisel.
Meremuuseumi vaatepunktist sai ettekannete ja ühist arutluste käigus sünergia koosolnute vahel kenasti loodud.
Fotod: Joosep Kään
