16. juunil lahkus meie hulgast kauaaegne kolleeg Vello Mäss.
“Side on sitt ja luure lonkab!” tähendas Vello ja asetas telefoni tagasi kaardilauale. Saaremaa rannik oli juba tükk aega tagasi silmapiiri taha kadunud ja “Mare”, sonar sabas, tiirutas kaluritelt kuuldud paigas, lootuses uppunud laeva leida. Aga vrakki polnud ning mobiililevi ka mitte. Nii ei saanud koordinaate ka tuttavatelt kaluritelt üle küsida ning lõpuks tuligi sonar jälle tekile vintsida ja kurss tagasi Väinamere poole võtta. Nagu Vello toona, ja varem ja hiljemgi kommenteeris – selline on mereuurija elu. Kergelt ei tule midagi. Mõni päev hiljem oli “Mare” uuesti merel, sest Vellol oli tahtmist ja püsivust ja jonni oma asja edasi ajada ja lõpule viia. Ja neid “asju” tuli. Kümned leitud vrakid, artiklid, intervjuud ja raamatud. Ja see kõigest kõige suurem asi – Eesti merearheoloogia.
Kergelt ei tule midagi. Nõukogude korra tingimustes, kus rannik ja saared lootusetult lukus ja merelepääsemine omaette väike ime, julges Vello välismaiste uurijate eeskujul unistada. Ja need unistused, alguses Kirovi kalurikolhoosis ja siis juba Eesti Meremuuseumi arheoloogina, ellu viia. Unistamise, julguse ja riskidegi tasuks on leiud, mis tegid Vello tuntuks mitte ainult kodumaal, vaid kaugemalgi. Maasilinna laev, Russalka, Hiiumadala tulelaev, Jenissei, Myrtle, lisaks palju muidki vrakke ja leide, mis alles ootavad uurimist. Kõik leitu on kirjas “Mare” logiraamatus ning Vello koostatud vrakiregistris, mis tänapäevaks on käsikirjalisest kaustikust muutunud põhjalikuks ja igapäevaselt kasutatavaks digitaalseks andmebaasiks. Nii pöördumegi kaude Vello poole ikka ja jälle, kui mõne vraki kohta täiendavat teavet vaja.
Velloga oli merel põnev. Karmi sõnaga kapten ja väga muhe jutustaja lülitas “Mare” automaatrooli sisse ja nii muuseas kirjeldas mereala, kus “Mare” parajasti sõitis. Sekka meenutusi ja arutelusid merest, laevadest, ajaloost. 11 tundi sõitu Lennusadamast Ristnani läks nagu lennates.
Nüüd siis muhedaid jutte enam ei kuule. Õnneks on pika meremehe- ja uurija-elu jooksul tehtu kõik alles ja tallel ja Vello pärandit igapäevaselt kasutades ei oska muud kui imestada tema jõudu, püsivust ja tahet oma kurssi hoida ja seatud eesmärkide poole seilata.
Aitäh tehtu, kõigi juttude ja õpetussõnade eest ning võimaluse eest Liivi lahes “Marel” vahis olla. Leebet merd, Vello!
