1980. aastate keskpaik oli rikas Eesti Meremuuseumi juures tegutsevate klubide, ringide poolest. Mõned neist on oma tegevuse lõpetanud, teised tegutsevad seni.
Kõige vanemaks ja arvukamaks oli sel ajal meresõprade ring, eelnevalt nimetatud ka mereveteranide koondis ja mereveteranide ring. 1960. aastatel loodud ringi kuulusid endised, erinevaid laevaameteid esindavad meremehed, nagu muheda jutuga vanad kaptenid, tuletornide meister Armas Luige, laeva kokk Juuli Kirves ja paljud teised. Hiljem lisandusid liikmete hulka ka lihtsalt merehuvilised, osadel pereliige kunagi meremees olnud.
Ringi juhtis legendaarne kaugsõidukapten Johannes Konga. Muuseumi poolt oli ringi nn kuraator algul teadur Tõnu Kask, hiljem massitööosakonna juhataja Helju Zahharov. Ringil oli oma aastane tegevuskava, mille alusel koosolekuid, üritusi läbi viidi. Katrin Sepalaan meenutab nende toredaid peoõhtuid Paksus Margareetas, kus õhtul töölt koju minnes saatis teele laul “Meri on, meri jääb…”, maitsvaid kiluvõileibu ja salateid, mida ringi naispere peosöögiks ise valmistas. Kahjuks ringi tegevus paratamatult tasahilju hääbus.
Ühiselt merendusterminoloogiat mõtestamas
Muuseumi juures käis koos ka merendusterminoloogia komisjon, millel eesmärgiks oli ühtse eestikeelse merendusterminoloogia korrastamine. Sel ajal oli Eesti Merelaevanduse ja laevade töö keeleks vene keel. Komisjon asutati meremuuseumi direktori Ants Pärna, kaugsõidukapteni Uno Lauri ja purjetamisentusiasti Heino Kuivjõe eestvedamisel 25. jaanuaril 1973 Paksus Margareetas.
Vahepeal toimus aga Paksu Margareeta renoveerimine ja mereterminoloogia komisjon jätkas muuseumi ruumides taas veebruaris 1983 ning otsustati merenduse oskuskeele korrastamisega edasi minna. Peaeesmärgiks võeti aga “Mereleksikoni” koostamine, mille esitlemine toimus 10. aprillil 1996 parvlaeval “Mare Balticum”. Tegeleti ka inglise-eesti meresõnastiku ja hiljem veebi kolinud mereleksikoniga, mis sai nimeks Mereviki.
Merendusterminoloogia komisjoni vedas kapten Uno Laur, muuseumi poolt oli kuraatoriks Reet Naber. Komisjonis tegutsesid kaptenid Uno Laur, Roland Leit, Hugo Palk, Karl Leemet, Eduard Hunt, Rein Raudsalu, Madis Käbin, Arno Kask, insener Armas Luige, ajaloolased Bruno Pao, Mati Õun, Jaak Sammet, Arved Luts, Reet Naber ja paljud teised.
2005. aastal liikus komisjon meremuuseumi juurest Veeteede Ametisse ja uueks nimeks sai Merekeele Nõukoda.
Merearheoloogiat arendamas
1980–1994 tegutses muuseumi juures allveearheoloogia klubi “Viikar”, mille kõrvale tekkis ka noortesektsioon “Pringel”. Klubi eesmärgiks oli uppunud laevade otsimine Eesti merealal merendusajaloo uurimiseks ja merearheoloogia arendamiseks. Klubi liikmeteks olid nii kutselised tuukrid kui ka amatöörsukeldujad. Klubi tegevust juhtisid muuseumi poolt muuseumi merendusosakonna juhataja Bruno Pao ja kapten Vello Mäss. Klubi esimees oli allveetegevuse veteran Endel Sõerde, teaduslik juhendaja TA Ajaloo Instituudi arheoloog Vello Lõugas.
1982. aastal õnnestus muuseumil hankida endale ekspeditsioonilaev, mis pärast ümberehitamist sai nimeks “Mare”. Allveeuuringuid tehti nii Eesti merealal kui ka sisevetel Koorküla-Valgjärves, Emajõel, Narva jõel jm. 1988.aastal loodi muuseumi allveearheoloogia osakond, “Viikari” tegevus hakkas tasapisi soikuma.
Tänaseni tegutsev Polaarklubi
Tänaseni tegutsev klubi meremuuseumi juures on 1. detsembril 1984 asutatud Polaarklubi, mis tekkis Antarktika näituse ettevalmistamise käigus. Näituse kuraatori Katrin Savomägi eestvedamisel võeti ühendust inimestega, kes olid Eestist osalenud Antarktika ekspeditsioonidel ja muuseumist kujunes koht, kus neil oli võimalik koos käia. Klubi ühendab Arktika ja Antarktika huvilisi, kes on osalenud polaaruuringutes või nende uuringutega seotud tegevustes. Polaarklubi presidendiks on Andres Kollist ja klubi kuraator muuseumi poolt, praeguseks klubi tegevjuht, on kogu selle pika aja olnud Katrin Savomägi.
Eesti Meremuuseumi juures asutati 1980. aastate lõpul ka Eesti Mereväelaste Kogu ja Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Selts. Tänaseni tegutseb Eesti Meremuuseumi juures Polaarklubi, teiste tegevus on hääbunud, nad on iseseisvunud või kuuluvad teiste organisatsioonide juurde.
Palju tegevusi olid nii meremuuseumi kui klubide ühised. Käidi koos ekskursioonidel, korraldati klubide kokkutulekuid. Varakevadistel, tavaliselt märts, aprill ekskursioonidel käisime tutvumas nii Odessa, Lvovi, Kiievi, Moskva vaatamisväärtuste ja muuseumidega. Need sõidud toimusid lennukiga. Katrin Sepalaan mäletab käsitsi viies eksemplaris ja vene keeles kirjutatud sõitjate nimekirju senini, kõigi kolmekümne osaleja andmed (nimi koos isanimega, aadress sünnikuupäevad) olid talle veel mitmed aastad pähe kulunud.
Mitmetel huvireisidel käisime ka Eesti huvitavates merega seotud paikades nagu Piirissaare, Häädemeeste, Ainazi jm. Õnneks on säilinud fotosid, mis seda aega ja inimesi meenutavad.
