Uut kogudes ehk kuidas käivad kokku polaaruurimine, raadioside ja Meremuuseum
Paari aasta eest annetas pärija meile komplekti seadmeid, mida kasutas sidepidamiseks Narvas aastakümneid tegutsenud raadioamatöör Leonid Piskunov, kelle kutsung oli ES4IQ. Sarnaseid seadmeid kasutati ka laevadel, sealhulgas isegi allveelaevadel. Kolmest erinevast raadiovastuvõtjast, kahest alaldist ja pinge stabilisaatorist ning ühest toiteplokist koosneva komplekti oleme kirjeldanud muuseumide infosüsteemis, kus igaüks nende museaalidega tutvuda saab.
Eelmisel aastal jõudis aktiivse kogumise teel meieni raadioamatöör Vello Priimanni (põhiline kutsung ES1QD) annetus: Eesti ühe toimekama raadioamatööri polaarteemaliste QSL-kaartide valik, talle omistatud diplomite ja seinaplaatide valik, kaks fotot temast koduses hobitoas. Annetatud materjalid seostuvad polaaruurimise au sees hoidmisega raadioamatööride rahvusvahelises ringis, tähtpäevade meenutamisele pühendatud sündmustega, mida raadioamatöörid tähistavad, samuti erinevate teaduslike uurimisjaamadega Antarktikas ning Arktikas, sh jaamadega, kus on töötanud ja talvitunud Eesti soost teadlased. Just viimane aspekt pakkus meile eriti suurt huvi, kuna Meremuuseumi juures tegutseb ka Eesti Polaarklubi, mis asutati 1. detsembril 1984.
Polaaruurimine on üks Meremuuseumi peamisi kogumissuundi ning haruldased polaarteemalised QSL-kaardid väärt täiendus meie kogule.
Mis on üldse QSL-kaart? Lühidalt on see väliselt postkaardiga sarnanev harilikult kartongist kaart tunnistuseks kahepoolse õnnestunud sidepidamise kohta kahe raadioamatööri vahel. QSL-kaart on sisuliselt raadioamatööri visiitkaart, kus on peal tema kutsung, nimi, asukoht ning loomulikult ka raadioside toimumise aeg ning vähem või rohkem tehnilisi andmeid, näiteks kasutatud lainepikkus. Teiselt poolt on QSL-kaartide kujundus küllaltki vaba ning värviline esikülg tänapäeval enamasti kaunis nagu postkaart. Mõnigi kord lisatakse tagaküljele põnevat infot kaardil kujutatu või konkreetse sidepidamise tausta kohta, mis ärgitab QSL-kaarte ka säilitama ja teemade kaupa koguma.
1961. aastast raadioamatöörina tegutsenud ning praegugi aktiivne Vello Priimann on pidanud rohkem kui miljon edukat kahepoolset sideseanssi! Aastate jooksul on ta välja teeninud hinnalisi auhindu ning saavutanud rahvusvaheliselt kõrgeid kohti raadioamatööride seas, tegutsedes peamiselt lainealadel 10–160 meetrit. Priimann ise peab kõige raskemaks lainepikkust 160 meetrit, kus ta on välja teeninud täiskomplekti auhindu. Sarnasel lainealal töötasid ka allveelaevade radistid. Näiteks olid Eesti allveelaevad „Kalev“ ja Lembit“ Peedu Sammalsoo andmetel varustatud Macroni-tüüpi raadiovastuvõtjatega lainepikkustega 20–240 ja 200–500 meetrit!
Seega on Meremuuseumi kogus nüüd raadioseadmed, mida oskasid hinnata nii radistid laevadel kui ka hobikorras sarnasel moel morsevõtme või mikrofoniga sidet pidavad raadioamatöörid, aga ka polaaruurimist täiendava nurga alt valgustavad QSL-kaardid, millest siin esitame väikese valiku.
Meie veebilehe kasutamise jätkamisega nõustute veebilehe põhifunktsioonide toimimiseks ja kasutaja eelistuste salvestamiseks vajalike küpsiste kasutamisega.