Teisipäeva, 2. mai õhtul oli avalikkusel esimene ja (konserveerimisaastateks) viimane võimalus tutvuda lähedalt Lootsi laevavraki ja selle harukordsete leidudega. Hansaaegset „ilusat valget luike“ nagu Urmas Dresen vrakki avakõnes nimetas, kogunes uudistama rohkem kui 70 inimest.
Osalejatel oli võimalus vrakihalli sisse astuda, laeva igakülgselt vaadelda ja hea tahtmise juures isegi puudutada. 14. sajandist pärineva laevavraki nägemine polnud enamike jaoks küll esmakordne, sest Paksus Margareetas paiknev kogegi on ju teadaolevalt samast perioodist, küll aga võimalus tutvuda hiiglasliku keskaegse hansalaevaga, mis jutustab Meremuuseumi direktori sõnul oma unikaalset lugu.
Laeva uudistamise järel liikus rahvahulk Lennusadamasse, et tutvuda Omniva poolt leiu auks värskelt valminud postmargiga, mille on kujundanud Meremuuseumi kunstnik Roman Matkiewicz. Ettevõtte juhatuse esimees Mart Mägi kinnitas, et postmarke vajatakse praktiliseks tarbeks täna vähem kui kunagi varem, sest Eesti inimene saadab keskmiselt vaid 1,4 kirja aastas, kuid margid kannavad laiemat kultuurilist väärtust, tutvustades rahvuslikult olulisi väärtusi. „Eesti oluline sümbol on alati olnud laevad, meresõit, tuletornid,“ ütles Mägi. „Ka rahvusvaheliselt enim ostetud postmargid ongi merega seotud postmargid,“ lisas ta. Lootsi laevavraki postmarki toodeti 25 000 tükki ning nende väärtus kasvab ajas. „Neid marke nagu seda laeva pole võimalik sõnadesse panna,“ sõnas mees.
Edasi oli osalejatel võimalus kuulata laeva lugu. Vraki leidmisest rääkis OÜ Muinasprojekt arheoloog Mihkel Tammet. Ta meenutas märgilist päeva – 30. märtsi 2022 – mil kopajuht Lootsi 8 büroohoone ehitusplatsilt laevavraki leidis. Seejärel tutvustas ta suures osas laeva ahtriosast välja kaevatud arvukaid leide, millest paarikümmend oli võimalik sealsamas ruumis oma silmaga näha.
Meremuuseumi teadur Priit Lätti jagas seejärel oma kogemust ja nägemust laevast ja selle leidudest. Ta tõdes, et laeva väljakaevamine ja planeeritav transport põhjustas juba esimeses etapist peavalu. „Laevad hoiavad oma kuju vees ja liivas hästi, aga välja kaevates tekivad koheselt probleemid,“ ütles Lätti. „Kuigi vraki puit on väga heas seisukorras, oli vaja püstitada tugikonstruktsioon,“ jätkas ta. Esialgu 10 meetrisest vrakist sai väljakaevamiste käigus 24,5 meetrine vrakk, mistõttu muutus ehitusplatsi eripärasid arvesse võttes võimatuks tema ühes tükis väljatõstmine. Lahendus oli laeva tükeldamine neljaks osaks. Lätti avas detaile ka laeva loo kohta, juhtides tähelepanu, et laeva ahter on ebasümmeetriline, mis tähendab, et ta on saanud tugeva muljumise. „See võib olla viide, mis laevaga viimastel tundidel juhtus,“ ütles ta. Veel tõi teadur esile, et hansalaeva juures on märgiline säilinud jalatsite hulk ning see, et orgaanika on suurepäraselt säilinud – vrakilt on leitud pool kala koos naha ja soomustega ning viljapäid.
Viimasena kõnelesid laeva konservaatorid Heikki Häyhä ja Eero Ehanti, kes konserveerisid mõned aastad tagasi ka Paksus Margareetas eksponeeritud koge. Nad ütlesid, et Lootsi laevavraki juures on esmalt vaja tegeleda laeva lõikekohtadega, et välistada puidu murdumine ja lõhenemine. Uus väljakutse saab olema ka laeva metallist detailide säilitamine. Ehanti tõi esile, et kuigi pole täpselt teada, milline on vraki tulevik, siis laev on juba täna avalikkusele ligipääsetav. „On imeline, et hallil on aken, kust inimestel on võimalik meie tööd jälgida,“ ütles ta. „See ongi üks eesmärk, et vrakk oleks ligipääsetav inimestele, kellele see kuulub,“ lisas ta.
Õhtu võeti kokku küsimuste-vastuste voorus. Olulisim küsimus oli ehk see, mis saab vrakist tulevikus. Urmas Dresen kinnitas, et laev jääb Lennusadamasse ning saab olema eraldi eksponeeritud, aga mitte oma tänases hoones. „On plaan ehitada uus hoone, mis jääb olemasolevast ajutisest hallist 30-40 meetrit merepoole.“ Ta ütles, et kuigi ta ei julge öelda, mitme aasta pärast see juhtub, siis tulemata see ei jää.
Tekst: Laura Maide
Fotod: Aron Urb
