Vestlesime kogenud Eesti ja Soome sukeldujatega, kes on võtnud südameasjaks 81 aasta eest Juminda poolsaare lähistel toimunud merelahingu tagajärgede uurimise. Küsimustele vastasid Immi Wallin ja Ivar Treffner.
Teil on üle 30 aasta kogemusi veealuste uuringute vallas. Kui paljud neist on seotud Baltimaade ja täpsemalt Eestiga?
Läänemeri on kujunenud peamiseks tööpaigaks. Siin viime vee all läbi uuringuid nii arheoloogilistel eesmärkidel kui ka meres teostatavate tööde ettevalmistamiseks. Näiteks aitame hinnata veealuste süvendustööde, torude või kaablite paigaldamise ja ehitustööde keskkonnamõju. Eestiga seovad meid eelkõige Muinsuskaitseameti uuringud. Näiteks oleme taganud nende teostamiseks vajalikku uurimislaeva ja külgskaneerimise sonarit ning teinud sukeldumisi vee all toimuva dokumenteerimiseks ja laevavrakkide mudelite loomiseks.
Koduses meres ja kaugemalgi maailmas teen ma ka palju vabatahtlikku tööd. Tunnen suurt huvi merenduse ning uppunud laevade möödaniku vastu, mistõttu tegelen üsna süstemaatiliselt vrakkide otsimise, dokumenteerimise ja tuvastamisega. Eestis võtsin esimesena käsile Soome reisilennuki Kalevaotsinguid. Nõukogude väed tulistasid selle alla 14. juulil 1940 ja, kuna Soome tol ajal selle riigiga ei sõdinud, oli tegemist terroriaktiga. Otsisin vrakki kuus suve ja seda lausa Ameerika Ühendriikide mereväe uurimislaeva Pathfinderabil, kuid paraku pole veel seda siiani leidnud.
Mis motiveeris uurima Juminda miinilahingu piirkonda?
Püüdes leida Kaleva lennukit uurisin otsinguala ajalugu. Sellest selgus, et ebaõnnestunud Nõukogude vägede evakueerumine Tallinnast on jätnud tohutult palju laevavrakke ja katastroofiliselt lõppenud evakuatsiooni on väga vähe uuritud. Seepärast niipea kui lõpetasin Kaleva otsinguid võtsin ma ette Juminda miiniväljal hukkunud vrakkide otsimise ja tuvastamise. Tegemist on märkimisväärse sündmusega meresõja ajaloos.
Mis tulemuse andsid esimesed uuringud omaaegsel miiniväljal?
Laevavrakkide otsingud Juminda miiniväljal said alguse aastal 2006. Paraku tol ajal oli võimalik vaid leiud kirja panna, et neid edaspidi uurida.
Mida saite teada viimati?
Kõige värskemad uuringud said teostatud möödunud aastal. Tuvastasime mitu Nõukogude vägede evakueerimise ajal uppunud laevavrakki. Osa neist polnud varem tuvastatud ja mõnede kohta oli ekslik info. Näiteks sai leitud ja tuvastatud ristleja Jakov Sverdlov vrakk. Samas aastate eest laevana Alev tuvastatud vrakk osutus hoopiski laevaks Leeni VT-503. Seda kinnitas vrakil nähtud laevatehase plaat, millele on märgitud laeva ehitanud Suurbritannia tehase nimi ja ehitusaasta. Peagi sai kinnituse, et Alev hukkus siiski Venemaa vetes. Samuti on vrakke, millele puhul oleme sukeldudes saanud kinnituse, et need on näiteks Fugas klassi miinijahtijad, kuid nende nime on raske pakkuda – nad näevad väga sarnased välja.
Iga leiuga suurenes nn lumepalliefekt: iga sukeldumisega tuvastasime aina rohkem vrakke. Niiviisi lisandusid eelmainitutele veel näiteks transportlaevade Luga ja Andrei Ždanov vrakid. Loodetavasti saame lähiaastatel alustatut jätkata, et jõuda veel suuremale selgusele, mis katastroofilise evakuatsiooni ajal toimus.
Kui võtta kokku seniste uuringute tulemusi, siis millist lugu avab vee all nähtav?
Nüüdseks on Juminda miiniväljal kindlalt tuvastatud 16 laeva vrakki. Minu töö seostub neist 11-ga. Kõik senised leiud kõnelevad kohutavast tragöödiast, mille põhjustas eelkõige hiljaks jäänud otsus päästa inimesed – paljudel laevadel polnudki võimalust kohale jõuda. Iga laevahukk oli erinev, kuid neid ühendab see, et märga hauda läksid asjatult tuhanded ohvrid.
Millises seisukorras on vrakid?
See sõltub paljuski sellest, milliseid kahjustusi laev miinile sattudes või õhurünnakus sai. Mõned vrakid on nii heas seisukorras, et laevakere on peaaegu terve ja paljud detailid on endiselt nähtaval. Osa on plahvatuste tagajärjel täielikult hävinenud. Mõned on pooleks, kuid siiski piisavalt heas seisukorras, et neid saab tuvastada. Vraki uppumiskoha põhi on sageli kaetud rusudega, mis on pärit plahvatanud laevadelt.
Enamik laevavrakke on hauaks sadadele, mõnikord isegi tuhandetele inimestele ja nende säilmeid on endiselt näha. Samuti oleme näinud loomi, näiteks hülgeid, kes on vrakke katvatesse kalavõrkudesse kinni jäänud.
Austame vrakke kui sõjaohvrite viimset puhkepaika ja mälestusmärki vägivaldsest sõjaajast – vrakke ei puudutata ja inimohvreid ei jäädvustata.
Mis ohud praegu Jumindal miiniväljal peituvad?
Sukeldujate jaoks peitub oht eelkõige sukeldumise sügavuses (70–110 meetrit), valguse puudumises, madalas temperatuuris ja sageli halvas nähtavuses. Miine sukeldujad ohuks ei pea, sest nad ei puuduta midagi ja tuukrilaev ei ankurdu kohapeal.
Keskkonnale on ohtlikud need vrakid, mille kütusepaagis või osades on endiselt kütust. Tuleb tõdeda, et enamikes vrakkides näeme kütusepiisku pinnale kerkimas. Keskkonnale võib ohtlik olla ka laskemoon.
Kust saab täpsemat infot seniste uuringute tulemustest?
Juminda miiniväljal tehtud uuringute tulemused olen edastanud Eesti Muinsuskaitseametile. Lisaks pean ettekandeid erinevatel mereajaloo, merearheoloogia ja sukeldumise teemalistel konverentsidel ning seminaridel.
Kellega koostöös olete uuringuid läbi viinud?
Teen koostööd kohalike organisatsioonidega: Eestis Muinsuskaitseametiga ning Soomes Muinsuskaitseameti ja Sõjamuuseumiga. Meeskonda kuuluvad eelkõige aastatepikkuste kogemustega Soome sukeldujad. Kaleva projekti ajal ja Juminda miinitõkete vrakkide otsimise esimestel aastatel aitasid mind ka paar Eesti sukeldujat. Muudel aegadel, kui mina Juminda piirkonnas olen olnud, on nad teiste meeskondadega mujal töötamas käinud. Loodan, et tulevikus saame siiski taas koostööd jätkata.
Viljakas on olnud paar aastat tagasi tehtud koostöö ühe Venemaa sukeldujate meeskonnaga. Leidsime mitu vrakki ja suutsime ka päris paljud neist tuvastada. Paraku ei ole me selle meeskonnaga viimased paar aastat kokku puutunud ega plaani seda enam ka teha.
Aasta 2006 alguses võtsid minuga ühendust Toivo Kallas ja Ants Vist. Toivo oli teinud ära tohutu suure töö ja kogunud kokku märkimisväärse hulga materjali lennuki Kaleva hukkumise kohta. Kogutud andmete põhjal oli ta välja arvutanud oletuslikud alad, kuhu lennuk oleks võinud kukkuda. Kuna tol ajal oli meil Eestis küll võimekus sukelduda nendesse sügavustesse, mis Keri saare ümbruses on, kuid sonarit meil kasutada ei olnud, pöördusin Immi poole. Loomulikult oli Immi huvitatud projektis kaasalöömisest ja nii me suvel merele suundusimegi. Paraku peab aga tunnistama, et peale mitut aastat otsingut ei suutnud me siiski Kalevat leida. Kuna aga sealsamas lähedal oli Juminda miiniväli, siis liikuski otsingute raskuskese edasi sealsetele vrakkidele. Esimesed vrakkide koordinaadid kontrollimiseks tulid sukelduja Meelis Voevodini käest, mis osutusid üsnagi täpseks. Edasi hakkasime juba süstemaatiliselt ala läbi uurima. Tõsi, tänapäeval on otsingud palju täpsemad ja eeltööd tehakse oluliselt rohkem, kuid tol ajal me ise ka alles õppisime.
Intervjueeris Eesti Meremuuseumi kommunikatsioonijuht Katja Sepp.
Teisipäeval, 27. septembril kell 19 ootame Merefoorumile „Mis jäi järele Juminda miiniväljast?“. Sellel osalemine on tasuta ja eeldab vaid registreerumist hiljemalt 26. septembril. Täpse info leiate sellel lingil.
