Eestist pärit Vene maadeavastaja Ferdinand von Wrangelli (Pihkva, 9. jaanuar 1797 – Tartu, 6. juuni 1870) lapsepõlv möödus valdavalt Lõuna-Eestis. Ta õppis aastatel 1810–1815 Peterburis mereväe kadetikorpuses, misjärel suundus teenistusse Tallinnas. Kuuldes 1817. aastal luubi Kamtšatka peatsest ümbermaailmareisist, lahkus Wrangell oma teenistuskohast Tallinnas ja sõitis Peterburi. Seal palus laeva komandöril Vassili Golovninil end kaasa võtta. Golovnin nõustus ning ta seilas aastail 1817–1819 ümber maailma. Laeval tutvus Wrangell Friedrich Benjamin von Lütkega, kellest kujunes Wrangelli eluaegne sõber. Nende kahe teeneka baltisaksa päritolu meresõitja kirjavahetus on muuseas hoiul Eesti Rahvusarhiivis Tartus Wrangelli perekonnafondis.
200 aastat tagasi uuris ja kaardistas Ferdinand von Wrangell Kolõma ekspeditsiooni käigus Kirde-Siberi rannikut, lükates ümber ühe viimastest valearusaamadest maailma geograafiast, tõestades, et Aasia ja Ameerika mandrid ei ole omavahel maismaaga ühendatud. Selline veendumus oli endiselt veel mitmel Vene meresõitjal ning selle olemasolus olid teise Kamtšatka ekspeditsiooni (1733–1743) tulemuste põhjal veendunud ka mitmed briti teadlased. Ka Matthias von Hedenströmi ekspeditsiooni tulemused Uus-Siberi saartele (1809–1811) näisid kinnitavat, et Ameerika rannik ulatub Siberi ranniku vahetusse lähedusse. Kotzebue Loodeväila ekspeditsioon (1815–1818) ei suutnud maismaaühenduse olemasolu samuti ei kinnitada ega ka ümber lükata. Nii otsustatigi mereväeminister markii de Traversay ettepanekul saata Kirde-Siberisse uus Vene ekspeditsioon.
Wrangell juhtis Kirde-Siberi ekspeditsiooni Kolõma rühma (1821–1824), mille ülesandeks oli uurida Kolõma jõest idasse jäävat Kirde-Siberi rannikuala kuni Põhjaneemeni. Ekspeditsioon oli ebatavaline selles mõttes, et mereväelased ei kasutanud uurimiseks laevu, vaid hoopis koerarakendeid. See oli ainus võimalus merejääl uurimisretki läbi viia. Wrangelli ekspeditsiooni peakorteriks sai Nižnekolõmski küla, kust algasid kõik tema neli retke Põhja-Jäämere rannikualadele.
Wrangelli esimese retke eesmärk oli kaardistada koerarakenditega rannikut Kolõma jõe suudmest kirde suunas. 1821. aasta veebruaris-märtsis kaardistati 22 päeva jooksul nii Suurt kui Väikest Lambaneeme ning suunduti edasi üle Tšauni lahe Šelagi neemele, mille astronoomilise asukoha Wrangell määras. Wrangellil ei õnnestunud oma esimesel retkel kinnitada ega ümber lükata maismaaühenduse olemasolu Aasia ja Ameerika vahel, sest toiduvarud olid lõpukorral. Tuli Nižnekolõmskisse tagasi pöörduda.
Wrangelli teise retke eesmärk oli selgitada, kas Karusaartest põhja pool kasakas Stepan Andrejevi 1762. aastal nähtud oletatav maa on Ameerika kontinent või mitte. Wrangell suundus märtsi lõpus 1821 koerarakenditel Tšetõrehstolbovõi saarele. Oletatavat Ameerika rannikut Wrangell oma ekspeditsioonil avastada ei suutnud, kuigi üritas kuni 21. aprillini korduvalt Põhja-Jäämeres erinevates suundades põhja poole liikuda. Polõnja, aastaaegadest sõltumatu lahvandus Siberi rannikutel, takistas aga tema teed. Vaatamata sellele oli Wrangell pärast 36-päevast retke veendunud, et lükkas ümber Andrejevi seisukoha suurest maast Siberi ranniku vahetus läheduses.
Wrangelli kolmanda jääretke, mis algas 22. märtil 1822. aastal ja kestis kokku 57 päeva, eesmärgiks oli suunduda veel kaugemale põhja kui eelmisel retkel, kuid ka sel korral ei suudetud põhjas asuva maa olemasolu tõestada. Wrangelli kaaslasteks sellel retkel oli Matjuškin, Kosmin ja Nehhoroškov, teele asus koos nendega ka Dr. Kõber, kuid tema pidi juba paari päeva pärast tervislikel põhjustel tagasi pöörduma. Wrangellil oli kaasas viis kelku terveks reisiks koos 60 koeraga, lisaks veel 19 kelku koos juhtide ja koertega, mis vedasid varustust ja mis pöördusid koheselt pärast tühjendamist vaheladudesse tagasi. Esimesel peatusel Suhharnojes võeti kaasa varud 40 päevaks ning koertele 35 päevaks, misjärel lahkuti 26. märtsil jääretkele.
Logistilises mõttes olid kõik retked Wrangelli poolt läbi mõeldud ning eelnevate retkede jooksul oli rannikule ehitatud ka vahelaod, mida siis hiljem taas kasutati. Nii näiteks paigutati retkede vältel ladudesse varustust kelkudelt. Retked ei olnud mingis mõttes lihtne, see nõudis füüsilist kui ka vaimset vastupidavust, et ekstreemsetes oludes toime tulla. Korduvalt takistasid põhja edasiliikumist lumetormid, tugev tuul, rüsijää, lahtine vesi, lisaks pidi pidevalt järgi ootama varustuskelkusid ning hoidma silmi lahti jääkarude osas. Kõik see aeglustas oluliselt retke edasiliikumist, mis niigi kitsas ajaraamistikus lisaprobleeme tekitas.
24. aprill oli ekspeditsioon jõudnud kogu Kolõma ekspeditsiooni vältel kõige kaugemale põhja, põhjalaiuseni 72° 2′, Suurest Lambaneemest oldi sel hetkel linnulennult 262 versta kaugusel. Wrangell kommenteeris seda järmiselt: „Me peame suure tõenäosusega tõdema, et kui põhjas asub suurem maa, siis me olime äärmisel juhul jõudnud poolele teele vahemaal, mis lahutab seda Siberi rannikust.“ Kuna olud muutusid, siis pöördus Wrangell idasse ning hakkas tasapisi suunduma tagasi rannikule – maa leidmise katse põhjas osutus ebaõnnestunuks. Sellegipoolest ei eitanud Wrangell lõplikult põhjapoolse polaarmaa olemasolu.
Wrangel jõudis kaaslastega pärast 1355 versta läbimist tagasi Nižnekolõmski 17. mail, kus teda ootasid ees uued juhised eelolevaks suveks. Ilm oli juba niipalju soojenenud, et 22. mail sadas esimene vihm, 29. mail tärkas rohi ning 3. juunil murdus Kolõma jõel jää, misjärel saabus 7. juunil igaaastane üleujutus. Üleujutuse taandudes oli aeg hakata ettevalmistama suvist ekspeditsiooni Tšuktšidega kauplemiseks ja mammutiluude otsimiseks, pärast mida oli Wrangellil jäänud veel üks jääretk.
Wrangelli neljanda ja ühtlasi viimase ekspeditsiooni eesmärk 1823. aasta kevadel oli kaardistada koerterakenditel Siberi kirderannik ning teha lõplikult kindlaks, kas paljudel vanadel kaartidel märgitud Siberi maismaaühendus Ameerikaga Šelagi neemest idas eksisteerib. Jõudnud Šelagi neemest idas asuva Šalaurovi saareni, liikus Wrangell mööda jääga kaetud Põhja-Jäämerd põhja suunas. Teekonda raskendasid torossid (jääkuhjatised). Eesmärk oli avastada eelmisel hooajal tšuktšide käest kuuldud maa Jakani neemest põhja suunas, mis pidi olema nähtav heledatel suvepäevadel. Wrangell oli veendunud, et see maa ei saa olla seotud Andrejevi oletatud Ameerika rannikuga Siberi ranniku vastas. Wrangell jõudis lahvanduse – polõnjani. Ta ei saanud sellest üle, kaotas lootuse avastada tšuktšide nähtud maa ja pöördus tagasi mandrile. Ta läks tagasi Šalaurovi saarele ja võttis suuna itta, jõudes Onmõni neeme ja Koljutšini laheni. Wrangell kaardistas Koljutšini saart, mille lähedal oli käinud oma viimasel ümbermaailmareisil ka James Cook, kes tuli Beringi väina poolt. Olgugi, et Wrangell oli lõpuks tõestanud, et Ameerika ja Aasia vahel ei saa olla maismaaühendust, jättis ta siiski lahtiseks kaugemal põhjas asuva maa olemasolu, pakkudes, et õigete asjaolude kokkulangemisel tuleb selle avastamiseks teha uus katse Jakani neemelt.. Wrangell asus tagasiteele. Nižnekolõmskis viibis Wrangell kuni novembri lõpuni 1823, mil algas tagasitee Peterburi. Ta oli kaugel Kirde-Siberis veetnud kokku kolm aastat.
Kolõma ekspeditsiooni tulemusel tõestas Wrangell, et maismaaühendust Aasia ja Ameerika vahel ei eksisteeri ning Ameerika ei paikne Siberi ranniku vahetus läheduses. Samas oletas Wrangell maa olemasolu Põhja-Jäämeres Jakani neemelt põhja suunas, mis selgetel suvepäevadel olevat näha, kuid mida tal vaatamata mitmetele katsetele siiski avastada ei õnnestunud. Kogu aeg takistas tema teed põhja suunas rannikualade vastas laiutav alaline lahvandus ehk polõnja. Täna kannab see 1867. aastal Thomas Longi poolt avastatud saar Wrangelli nime. Samas kandis Wrangelli juhitud ekspeditsioon kaardile kogu rannikujoone Kolõma jõest kuni Koljutšini saareni. Oma koerarakenditel toimunud ekspeditsiooni põhjal oli Wrangell hiljem veendunud, et sel moel on võimalik vallutada ka põhjapoolus, kui selle alguskohaks on Gröönimaa põhjarannik. Robert Edwin Peary poolusevallutus 1909. aastal toimus just koerarakenditel seda marsruuti kasutades, mille Wrangell 1846. aastal oli välja pakkunud.
Pärast Kirde-Siberi ekspeditsioonilt tagasitulekut juhtis Wrangell aastatel 1825–1827 ümbermaailmareisi, viies Kamtšatkale ja Vene-Ameerikasse elutähtsat varustust. Reisi esimene osa kordas suuresti Krusensterni ekspeditsiooni marsruuti ning seepärast avastusi ei tehtud. Aastatel 1829–1835 töötas Wrangell Vene-Ameerika kindralkubernerina ning oli seejärel samanimelise kompanii direktor (1840–1849). Aastatel 1855–1857 teenis Wrangell Vene mereväeministrina ning sai ka Vene riiginõukogu liikmeks. Oma viimased eluaastad veetis ta Roela mõisas Eestimaal. Ferdinand von Wrangell suri 6. juunil 1870. aastal Tartus ning on maetud Viru-Jaagupi kalmistule.
Ferdinand von Wrangelli ekspeditsioonide ja esemetega saab lähemalt tutvuda Paksu Margareeta püsiekspositsiooni II korrusel. Eesti lugeja saab Wrangelli kohta lähemalt lugeda Maailm ja Mõnda sarjas ilmunud Vassili Passetski raamatust Eestist pärit Arktika uurijad (1970).
Ferdinand von Wrangell, umbes 1827. Wikimedia Commons
Wrangelli ekspeditsiooni üldkaart. Путешествие по северным берегам Сибири и по Ледовитому морю: aтлас с 13-ю литографированными раскрашенными рисунками северных сияний и походных принадлежностей и 4-мя картами (1841)
Fragment Adam Johann von Krusensterni 1815. aasta maailmakaardist (täiendatud 1825), millel on näha Wrangelli oletuslik maa, mis täna kannab Wrangelli saare nime (tähistatud Berge in der ferne). Rahvusarhiiv
Krusensterni märkmetega Wrangelli ekspeditsiooni kaart. Rahvusarhiiv
Wrangelli ekspeditsiooniga seotud olulisemad punktid, Schmidti neemest vasakul Jakani neem.
Jääkuhjatised. Путешествие по северным берегам Сибири и по Ледовитому морю: aтлас с 13-ю литографированными раскрашенными рисунками северных сияний и походных принадлежностей и 4-мя картами (1841)
Polõnja. Путешествие по северным берегам Сибири и по Ледовитому морю: aтлас с 13-ю литографированными раскрашенными рисунками северных сияний и походных принадлежностей и 4-мя картами (1841)
Telgid, mis magamiseks püstitati. Путешествие по северным берегам Сибири и по Ледовитому морю: aтлас с 13-ю литографированными раскрашенными рисунками северных сияний и походных принадлежностей и 4-мя картами (1841)
Koerarakend. Путешествие по северным берегам Сибири и по Ледовитому морю: aтлас с 13-ю литографированными раскрашенными рисунками северных сияний и походных принадлежностей и 4-мя картами (1841)
