Balti Päästeseltsi laev Karin
Balti Päästeselts asutati 1887. aastal Tallinnas baltisakslastest ärimeeste poolt, põhikiri kinnitati 1888 ning seltsi kontori asukoht asus Hollandi tänav nr. 48. Aktsiaselts oli Läänemerel 1889-1940 tegutsenud päästeühing, mis tegeles avaristide või uppunud laevade ning lastide päästmisega, pukseerimise, tuukritööde, jõgede ning sadamate põhjade puhastamisega ja süvendamise ning kauba ja reisijate veoga rannaliinidel.
Alaliselt valvel olevad neli kuni seitse päästelaeva paiknesid Tallinna, Riia, Ventspilsi ja Kihelkonna sadamas. 1.07.1917 ostsid Balti Päästeseltsi mõisnikelt ja suurkaupmeestelt eesti laevandustegelased (tegevust alustati 1918, juhatuse esimeheks valiti kapten Voldemar Horst (1868-1927), Balti Päästeseltsi teenistuses alates 1889, 1901-1914 Meteori kapten) ja asetäitjaks Johan Pitka ning Leo Simsivart. Suur hulk seltsi aktsiatest kuulus soomlastele. Siitpeale toimus päästetöö peamiselt Eesti rannikul.
Pärast Vabadussõda (1918-1920) lisandus rannaliinide pidamine ning seltsil oli kolm rannasõiduliini: Tallinn-Kuressaare, Tallinn-Pärnu ja Tallinn-Hiiumaa. Samas oli töö Balti Päästeseltsi laevadel Eesti meremeestele heaks praktikaks töötamisel rasketes ilmastikutingimustes. 1923. aastast kuulusid seltsi peamiste päästelaevade hulka Meteor, Gladiator, Karin, Micheline, Neptun ja Solid. Tehti ka erinevaid lõbusõite vastavalt tellimustele.
Seltsil olid ka kindlad veolepingud Mereasjanduse Peavalitsuse, Raudteevalitsuse ning Sõjaministeeriumiga reisijate, pagasi ja kaubaveoks.
Sügisel 1940 seltsi varad natsionaliseeriti ja suuremad päästelaevad anti pääste-avariiteenistusele EPRON (Экспедиция Подводных Работ Особого Назначения) ning 1941 NSV Liidu Baltimere laevastikku. Seltsi lipulaevaks oli Meteor, mis tegeles päästetöödega 1958. aastani, Karin hukkus miinil 1941 ja Micheline töötas peale sõda Tallinna sadamas 1960. aastateni Võru nime all.
