Kalev-klassi allveelaevade teenistusse määramisega lõppes ühtlasi Eesti Merejõudude 18 aastat kestnud sihikindel töö välja töötada ning ellu viia uus merekaitsekontseptsioon.
Allveelaevade vajadust rõhutati juba Eesti Vabadussõja alguses, 28. novembril 1918, mil 2. järgu kapten Rudolf Schiller soovitas tuleviku perspektiive silmas pidades muretseda riikliku merepiiri kaitseks ofensiivse otstarbega sõjalaevu. Schilleri arusaamade kohaselt oleksid allveelaevad enda lahingutegevuse iseloomu tõttu „väikese riigi tugevaks relvaks“. Merejõudude juhtkond üritaski 1920-ndatel aastatel välja vahetada olemasolevat sõjalaevastikku, kuid Rahvaste Liidu sekkumise tõttu ei müüdud vast iseseisvunud Ida-Euroopa riikidele ofensiivse otstarbega (s.h. allveelaevad) relvastust.
Juba 1920. aastal töötati mereväelaste poolt välja väikeriigile kõige sobilikum merekaitsekontseptsioon, mis pidi jõustuma hiljemalt 1940. aastal. Merejõudude nägemuse kohaselt pidi Eesti merevägi koosnema väikesest ning efektiivsest sõjalaevastikust, mis hõlmaks allveelaevu, mootortorpeedopaate, vahilaevu ja miiniveeskajatest traalereid. Ajavahemikul 1920–1924 uuriti potentsiaalsete aluste soetamise võimalusi Suurbritanniast, kuid erinevatel põhjustel ei jõutud ostutehinguteni. Merevägi otsustas seejärel korda seada enda olemasolevad sõjalaevad. Esimesed reaalsed sammud allveelaevade hanikimiseks toimusid ajavahemikul 1926–1927, mil mereväeleitnandid Ferdinand Schmiedehelm ja Alfred Pontak komandeeriti allveelaevnike kursustele Fort Blockhousi (Gasport). Eelnimetatud ohvitserid said ühtlasi väärtusliku merepraktika Suurbritannia allveelaevadel, kellest hiljem said Kalev-klassi allveelaevade komandörid.
Riigikaitse Nõukogu otsustas 11.04.1933 maha müüa vananenud miiniristlejad Lennuk ja Wambola. Müügist saadud summale lisaks, 2 314 000 krooni, määrati Kaitseministeeriumi eelarvest 1935–1940 krediiti 6 686 000 krooni allveelaevade ehitamiseks. 12. detsembril 1934 sõlmiti leping Vickers-Armstrongi tehasega, kes ühtlasi garanteeris tulevaste laevameeskondade väljaõppe. Uute allveelaevade hinnaks kujunes 360 000 inglise naela. Siinkohal tasuks mainida, et allveelaevade ehitusel olid eestlastel spetsiifilised kriteeriumid. Sõjalaevade keresid pidi tugevdama, et alus oleks võimeline jääoludes sõitma ning samuti välja tulistama 2 erinevat sorti torpeedosid.
Käesoleval aastal tähistab enda 80 juubelit Eesti Meremuuseumi püsiekspositsioonis olev allveelaev Lembit. 7. juulil 1936. aastal kell 13:07 lasti Barrow-in-Furnessi sadamalinnas esmakordselt vette allveelaev Lembit ja kell 13:20 järgnes allveelaev Kalev. Pidulikust tseremooniast võttis osa 180 pealtvaatajat, kelle hulka kuulusid Argentiina, Eesti, Suurbritannia, Rumeenia ja Portugali mereväeohvitserid ning sõjalaevad ehitanud Vickers & Armstrong Ltd direktor sir Charles Craven. Järgnevatel kuudel mehitati allveelaevad eesti mereväelastega ja Eesti Merejõudude teenistusse arvati nad 1937.a. suvel. Konkreetsete sõjalaevade näol oli 1930-ndatel aastatel tegemist Läänemere regiooni kõige modernsemate allveelaevadega.
