On ime, et nii palju meist veel ellu jäi. Udu oli kohutav. Kokkupõrge tuli ilma vähemagi hoiatuseta. Meie otsisime oma teed udus nagu kobades. Äkki tekkis meie ette udust valgus. Enne kui meie saime midagi teha, käis kohutav raksatus, ja Polarstjernen läks puruks. Mina paiskusin tõukest merre. Ämaras valguses nägin, kuidas minu laev murdus ja siis kivina põhja läks.
Sellisena jutustas ühe Eesti suurima mootorpurjeka, neljamastilise kuunari Polarstjernen kapten Aleksander Ollino Southamptoni ajakirjanikele 1933. aasta 2. juuni varahommikul Põhjamerel aset leidnud õnnetusest.
Pärnu laevaomanikule Jakob Michelmannile kuulunud mootorpurjekas oli alustanud oma teekonda Cornwalli lähedalt Foweyst ja oli lastiga teel Gävle sadamasse Rootsis. Liinil Hamburg-Southampton-New York sõitnud saksa ookeaniaurik New York oli alustanud sõitu Hamburgist. Tiheda udu tõttu ei märganud laevad üksteist ja Hollandi ranniku lähedal toimus kokkupõrge, mille tagajärjel Polarstjernen pooleks murdus ja uppus.
New Yorgi pardalt lasti koheselt vette päästepaadid ja viieteistkümne minuti jooksul päästeti kümme meeskonnaliiget. Kadunuks jäänud laeva pootsmani Anton Kõvatoomast otsiti veel neli tundi, kuid tulutult. Seejärel suundus ookeaniaurik koos päästetutega Southamptoni poole. Pääsenud meeskonnaliikmed viidi Southamptoni, kust enamik neist rongiga edasi Liverpooli suundus, et alustada kojusõitu Eesti kaubaaurikul Kajak. Polarstjerneni kapten Ollino aga suundus Londonisse ja esitas New Yorgi vastu naturaalprotesti ehk kahjutasunõude.
