Umbes tänase linnahalli asukohas kogunesid 1851. aasta aprillikuus hulk inimesi vaatama erakordset eksponaati. Kalasadama läheduses näitasid Rammu saare elanikud raha eest saare lähedalt leitud pikkloibvaala korjust. Eksponaat oli kiiresti riknev, kuid ettevõtlikel saareelanikel õnnestus siiski teenida 417 rubla, mis oli küllaltki suur summa, 20. sajandi algul maksis korralik hobune ligikaudu 100 rubla.
Ligikaudu kümnemeetrist pikkloibvaala (küürvaal) märkasid 9. aprillil kõigepealt Rammu kalamehed, kes üritasid looma oma hülgepüssidega maha lasta, kuid selgus, et vaal oli surnud nälgimise tõttu juba varem, sest Läänemeres ei olnud talle piisavalt toitu. Päev hiljem pukseeriti vaal kahe purjelaeva vahel Tallinna, kus teda rahvale raha eest näitama hakati. Paraku kaotas eksponaat kiirelt oma välimuse.
Vaala skeleti ostis aga uurimise eesmärgil Peterburi Teaduste Akadeemia professor Eestist pärit baltisakslane Carl Ernst von Baer. Vaala uurimisel osales teinegi Eestist pärit baltisaksa teadlane Alexander Theodor von Middendorff. 29. aprill 1851 väljuski Tallinnast Peterburi purjelaev Enigheten, mille lastiks oli seitsmesse suurde kasti ja ühte hiidtünni pakitud Rammu saare juures surnud vaal.
Vaalad, kes Läänemeres looduslikult ei ela, eksivad siia teinekord ära. Suve perioodil saab vaal ka Läänemere elukeskkonnas hakkama, talve saabudes aga tavaliselt vaalad hukkuvad. Viimati nähti vaala Soome lahes 2006. aasta suvel.
