8. detsembril möödub 50 aastat, mil tehti esimesed Eesti (NSV) Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudi Tõravere obsevatooriumi helkivate ööpilvede vaatlused Antarktises, Davise mere rannikul asuvas polaarjaamas Mirnõi. Programm kestis katkematult kaks aastakümmet. Sellega olid seotud paljud meie Antarktise uurijad, valdav enamik neist talvitujad. Nii pikka ja katkematut vaatlusprogrammi kuuendal kontinendil, mida teostas järjepidevalt mitukümmend Eesti esindajat, võivad kadestada paljud riigid. Antarktise verstapostile ilmus 50 aastat tagasi teiste linnade kõrvale ka teeviit, mis näitas Tallinna.
Küsimus polnud eksootilistes kaugustes ja kuuendas kontinendis, vaid võimaluses laiendada helkivate ööpilvede vaatlusi lõunapoolkerale. Selle loodusnähtuse uurimine muutus eriti aktuaalseks seoses kosmoselendudega.
Atmosfäärikihti 70-100 km kõrgusel oli keerukas uurida. Üks võimalusi oli seda teha ka helkivate ööpilvede kaudu, mis olid kosmilises navigatsioonis arvestatava mõjuga. Helkivad pilveosakesed moodustuvad kosmilistest tolmuterakestest, mille ümber tahkestub atmosfääri ülakihtidesse jõudnud vesinik ja hapnik. Pilvi mõjutavad päikesepursked ja maa magnetväli. Ööpilved on levinud ümber maakera. Neid on võimalik vaadelda siis, kui Päike laskub teatud kõrguseni horisondi alla ja seda veel kihiti valgustab.
Tõravere observatooriumi teadusdirektor Charles Villmann alustas ööpilvede uurimisega Eestis juba 50-ndate keskel. Lausa erakordsete võimetega teadusorganisaatori tegevuse tulemusena sai Tõraverest helkivate ööpilvede uurimiskeskus. 60-ndate esimesel poolel jõuti projektini, mille kohaselt laiendati pilvede vaatlusi lõunapoolkerale ja kosmosesse. Kosmonautidest olid sellega seotud Sevostjanov, Klimuk ja Gretško. Samal ajal hakati Tõraveres konstrueerima kosmoselaevadele kiirgusenergia mõõtjaid ehk teleradiomeetreid, mis jõudsid kosmosesse 70-ndate alguses.
Pildil: raadiosondi üleslaskmine Mirnõi uurimisjaamas / Eesti Meremuuseumi fotokogu
