„Vaatasin ülesse ja nägin, kuidas pommide kobar langeb minule otse lagipähe. Instinktiivselt kummardusin laeva telegraafi kohale. Plahvatust ma ei kuulnud. Tundsin vaid, et mind nagu visati läbi mitme klaasseina ja need purunevad tuhandeks killuks. Kaotasin ruumi ja aja mõiste. Mingit valu ma ei tundnud. Justkui hõljusin purpurpunases udus, ümberringi klirisesid klaasikillud. Kui avasin silmad, lamasin vereloigus.”
Nii kirjeldab kapten Georg Kask (sünd 1908) oma mälestustes pommitabamust aurulaevale Lake Lucerne 1941. aasta Juminda lahingus. Ehkki kapten sai ise raskelt haavata, suutis ta siiski vigastatud laeva juhtida turvaliselt lähima kaldani ja päästis sellega paljude pardal olnute elud.
Miiniväljadelt ja pommirahe alt eluga pääsenud, sattus haavatud kapten Suursaarel hospidallaevale, mis osutus taas tõeliseks surmalõksuks. Õnneliku juhuse tahtel õnnestus tal siiski pääseda evakuatsioonilaevale, mis viis kapteni sõjategevusest eemale – Leningradi. Sealsed arstid vaatasid aga nõutult tema vigastusi ja otsustasid: „Отнесите в комнату умирающих!” (eesti k „Kandke surijate palatisse!”). Kuid kaptenil oli siingi õnne, ta pääses haiglast ja lõpuks ka Leningradi blokaadist eluga.
Teisi mälestusi Georg Kase teekonnast üle Juminda miinivälja leiate raamatust „Põrgu Läänemerel. Juminda meretragöödia 1941”. Rohkem infot 81 aastat tagasi toimunud merelahingust saate samanimeliselt näituselt, mis on avatud Lennusadamas 15. jaanuarini 2023.
