Eesti ja Läti mereväed tegid 1920-ndate teisest poolest kuni 1930-ndate alguseni tihedat koostööd ühisõppuste näol. Tulevane allveelaeva Kalev komandör Alfred Pontak stažeeris aga pikemalt Läti allveelaevadel 20. maist 1. septembrini 1930, saavutades hea kontakti ka naaberriigi kolleegidega. Tänaseni on Meremuuseumis hoiul talle Lätist lahkumise puhul laevameeskondade poolt mälestuseks kingitud hõbedane portsigar.
Augusti museaal sobib hästi ka meeldetuletuseks, et käesoleva aasta lõpus ilmub Meremuuseumi teaduri Arto Olli sulest raamat “Kalev ja Lembit – Eesti allveelaevade lugu”. Raamatu näol on tegemist Eesti merejõudude jaoks tellitud ainulaadsete Kalev-klassi allveelaevade ajalooga. Senimaani kõige põhjalikum ülevaade laevade ajaloost ilmub eesti ja inglise keeles.
Alljärgnev Alfred Pontaki elulugu võimaldab ka esimese pilguheidu ilmuva raamatu sisust!
Alfred Pontak (30.12.1899-4.07.1941).
Sündis Kiievi kubermangus Ukrainas. Lõpetas 1919.a. Tallinna Vene gümnaasiumi 8 klassi. Eesti Vabadussõja ajal astus vabatahtlikult kaitseväkke, olles 24. jaanuaril 1919 määratud reamehena Laiarööpmelise soomusrongi nr 3 luurekomandosse. 28. jaanuaril sai Sangaste raudteejaama lähedal lahingutegevuses haavata, misjärel evakueeriti rindelt Tallinna sõjaväehaiglasse. Pärast paranemist saadeti taas soomusrongi koosseisus rindele, kus 31. märtsil sai haavata Petserimaal Belohvostovo küla juures. Seekord pidi Pontak haiglas viibima kolm kuud ning alles 6. juulil 1919 määrati uuesti teenistusse Tallinna kooliõpilaste pataljoni 3. roodu. 1. detsembrist 1919 viidi üle Sõjakooli mereväe klassi, mille baasil moodustati järgmisel aastal Mereväe Kadettide Kool. Vabadussõjas üles näidatud vahvuse eest autasustati 16.03.1920 Pontaki Vabadusristi II liigi 3. järguga: Laiaroopalise soomusrongi Nr 3 reamehele Alfred Romani p. PONTAK´ile, hinnates wahwust, mis Teie ülesnäitanud lahingutes 30 ja 31 märtsil 1919 a. ühes nelja kaaslasega Worobjowo, Maslowa ja Netschaewa küladest waenlast põgenema sundides, kuulipildujat saagiks saades ja luuramiskäigul Maslowa küla juures haawatuna waenlase peale tuld andes, kuni teised järele jõudsid ja sidumisele toimetasid.[1]
1921.a. lõpetas Pontak Mereväe Kadettide Kooli I lennu, misjärel ülendati mereväe nooremleitnandiks. Pärast lõpetamist määrati ta Läänemere laevastiku divisjoni, kus teenis mitmetel ametikohtadel. Aastatel 1921-1922 täitis suurtükilaeva Mardus vahiülema kohuseid ja 1922-1923 suurtükilaeval Lembit navigatsiooniohvitseri, roodukomandöri ja suurtükiohvitseri ametikohuseid. 1923.a. osales koos mereväe kadettidega õppelaeva Viljandi õppereisil Lääne-Euroopa sadamatesse. Eelnimetatud õppereisi eesmärgiks oli tulevastele mereväeohvitseridele anda merepraktikat avameresõidus. 1924-1926 teenis miiniristlejatel Lennuk ja Wambola miini-torpeedo ohvitserina. 25.11.1925 ülendati mereväeleitnandiks.
1926.a. saadeti Suurbritanniasse 5. allveelaevade divisjoni allveelaevnike kursustele (submarine course), mis toimusid Gosporti linna mereväebaasis Fort Blockhouse´is. Kursuse teoreetiline osa koosnes navigatsiooni, elektri- ja miini-torpeedo kursustest, mis võeti läbi ajavahemikus 19. august – 8. oktoober peamiselt HMS Dolphin pardal. Seejärel määrati Pontak 9. oktoober – 11. detsember praktikale allveelaevale H 27, millega oli merel kokku 64 päeva. Tasuks mainida, et Suurbritannias viibimise ajal sõitis Pontak allveelaevadega merel kokku 73 päeva. Lõpetas edukalt allveelaeva ohvitseri kursused 13. detsembril 1926. Järgnevalt lõpetas Pontak ajavahemikul 14. märts – 30. mai 1927 Portsmouthis eraldi miini-torpeedo kursused (maksimaalsest 1000 punktist sai Pontak 873 ehk tulemuseks „väga hea“).
Ajavahemikul 1927-1933 jätkus teenistus torpeedopaadil Sulev komandöri abi ja miini-torpeedo ohvitserina, täites mitmel korral ka laeva komandöri kohuseid. 24.02.1930 ülendati vanemleitnandiks. Stažeeris Läti allveelaevadel 20. maist 1. septembrini 1930 ja Soome allveelaevadel 5. oktoober – 16. detsember 1933.
1935-1937 oli Allveelaevade Järelvalve Komisjoni liige ning 1936-1939 allveelaeva Kalev komandör. 24.02.1938 ülendati kaptenmajoriks. Tema viimaseks ametikohaks Eesti merejõududes oli 6.11.1939-30.09.1940 Merelaevastiku ülem. Ametikoha kaotamise tõttu viidi Pontak üle Sõjavägede Varustusvalitsuse Üldosakonda ning vabastati teenistusest 1. jaanuaril 1941. Seejärel töötas ENSV Rahvakomissaride Nõukogu juures Kehakultuuri- ja spordisektsiooni purjespordi instruktori abina.
3. märtsil 1941 värvati Punalipulise Balti laevastiku luureosakonda agendiks varjunimega „Stark“ ning järgnevalt läbis vastava väljaõppe töötamaks üksikagendina välismaal. 3. juunil keeldus koostööst, mistõttu punavõimud arreteerisid ta 24. juunil. Väidetavalt hukati 4. juulil 1941 Tallinnas NKVD poolt.
[1] Ain Krillo, Jaak Pihlak, Mati Strauss. Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Viljandi: Vabadussõja Ajaloo Selts 2016.
