9. novembril toimus Eesti Meremuuseumi Lennusadamas seminaripäev, mis kutsus kokku õpetajaid, muuseumipedagooge ja haridusteaduste õppejõude ning tudengeid. Eesmärgiks oli üheskoos tutvuda eeskujulike praktikatega muuseumite, koolide ja ülikoolide koostööst ning uusi sünergiamõtteid haududa.
Vaata ka videot seminarist:
Kuigi uuringud näitavad, et mitteformaalsed õpikeskkonnad rikastavad õppeprotsessi metoodiliselt, motiveerivad õpilasi rohkem pingutama, seovad praktilise ja teoreetilise edukalt kokku, aitavad arendada olulisi 21. sajandi oskusi, parandavad õpitulemusi ning pakuvad võimalust väärtuskasvatuseks, on õpetajal tihti raske leida sobivaid koostööpartnereid ja -vorme muuseumide, raamatukogude, teaduskeskuste, loomaaedade ja teiste haridusasutuste kirevast programmist. Siiski selgus, et õiged inimesed ja head mõtted on kõik juba kusagil olemas, tuleb nad ainult ühte ruumi kokku tuua!
Hiiumaa Muuseumi teadusdirektor Helgi Põllo sõnul on muuseumide ja koolide vahelisest koostööst on saanud justkui midagi täiesti iseenesestmõistetavat. Samas pole alati sugugi selge, milline koostöö on kõige efektiivsem, tõhusam ja tulemusi andvam. Hiiumaa muuseum on saare erinevate koolidega proovinud mitmesuguseid tegutsemisviise, õppemeetodeid ning motiveerimistki. Neist üks põnevamaid on olnud muuseumiklassi või nö eksperimentaalklassi idee. „Soovisin töötada-tegutseda ühe valitud klassiga neile kohandatud programmi alusel kooli algusest lõpuni välja ehk siis 12 aastat.“ Koostöö sujus eriti hästi algklasside lõpuni, seni kuni enamikke aineid andis klassiõpetaja, hiljem küll koostöö jätkus, kuid ei olnud enam nii tihe ja tõhus.
Tallinna Ülikooli ja Energia Avastuskeskuse ühisest õppeainest „kogemusõpe avatud õpikeskkonnas“ kõnelesid Inge Timoštšuk (TLÜ alushariduse ja algõpetuse didaktika dotsent) ja Kertu Saks (Energia Avastuskeskuse juhataja). Tutvustati tudengite poolt kursuse raames loodud tunnistsenaariume, mis on kõigile õpetajatele vabaks kasutamiseks ning selgitati, kuidas Tallinna Ülikoolis aineõpetajaks õppivad üliõpilased seda kogemuslikult koostöös Energia Avastuskeskuse (ja KUMUga) õppisid.
Rotterdami Ülikooli õppejõud Robert van Herk ja Vincent Bax alustasid särtsakalt publikule lagritsa jagamisest – nende moraal oli lihtne: kui inimene sööb maast madalast lagritsat harjub ta selle maitsega ja hakkab seda armastama, sama lugu on muuseumite külastamisega. Aastal 2009 seisis Rotterdami Meremuuseumi muuseumipedagoog Robert van Herk silmitsi paraja tööalase pähkliga – ta pidi looma haridusprogrammi näitusele, mis oli mõeldud eeskätt täiskasvanutele. Näitus jutustas 10 000 aastat merendusajalugu läbi 50 eksponaadi, kuid tegi seda intellektuaalsel tasandil, hõlmamata sealjuures interaktiivseid elemente, mis oleks kaasanud lapsi ja teismelisi.
Robert otsustas paluda abi Rotterdami Ülikooli õpetajakoolituse kolledžist ning koos tuldi täiesti uudsele mõttele: miks mitte kasutada eksponaatide “ellu äratamiseks” ja õpimängude loomiseks nii palju tudengeid kui võimalik? Sealt edasi jõuti järeldusele, et tegelikult võiksid tudengid lausa terve muuseumi üle võtta. 2011. aastal saigi see ebatavaline mõte teoks. Projekti “Tagasi merendustulevikku” raames võttis 80 üliõpilast muuseumi enda valdusse, tehes 8 sessiooni käigus elamusõppe programme (muuseumitunde) kokku 1300 koolilapsele. Projekt osutus ootamatult edukaks, see jätkub tänapäevani ning omal ajal kaasatud tudengitest on saanud entusiastlikud õpetajad, kes osalevad nüüd projektis oma klassidega.
Seminari käigus jõudsid õpetajad ja muuseumipedagoogid oluliste järeldusteni selles osas, kuidas koostööd lihtsamaks muuta. Muuseum tahab teada, milliseid õpiväljundeid õpilastel on vaja täita, kool ootab paindlikkust oma soovide osas. Muuseumitunnile peab eelnema häälestus ja järgnema refleksioon, need peavad olema läbi mõeldud, siis on muuseumitunni mõju suurem. Tihti kurdavad väiksemad muuseumid, et nende võimalused on piiratumad, kui tegelikkuses suudab just väiksem muuseum tihti olla paindlikum, sest üks ja sama inimene loob, turundab ja viib läbi oma tunde. Läbiviija rolli peetakse üldse ülioluliseks, seetõttu peaksid muuseumid senisest rohkem panustama koolitustesse ja valima muuseumitundide läbiviijateks parimaid tegijaid. Välja toodi ka seda, et muuseum vajab rohkem tagasisidet tegevõpetajatelt – see eeldab ennekõike muuseumipedagoogi avatust, et tagasisidet küsida. Kokkuvõttes leiti, et kõige olulisem ongi mõlemapoolne tahe koostööd teha – siis on kõik võimalik.
Profesionaalse võrgustumise töötoas said kõik tutvuda teiste osalejatega, vahetada koha peal valmis kirjutatud visiitkaarte ning leida kasulikke koostöömõtteid. Sel korral oli küll õpetajaid vähem kui muuseumipedagooge ja tudengeid sootuks mõned üksikud, kuid positiivse emotsiooniga lahkusid kõik ning mõtteid sündmuse kordamiseks ja edasi arendamiseks jäi õhku ohtralt.
Mõned põnevamad ideed, mida välja pakuti:
- Internetiplatvorm, kus saaksid kokku muuseumide soov ja ülikooli vajadus praktiliste probleemide järgi. Nt. Fotomuuseumi ja disainitudengite koostöö uue ekspositsiooni loomisel. (TLÜ juba loob uut ainet, mis seda võimaldab, muuseum peaks ise TLÜ poole pöörduma oma probleemipüstitusega! Tõenäoliselt on sarnaseid võimalusi pakkuda ka teistel ülikoolidel – autori kommentaar)
- Väikelapsega muuseumis käimist toetavad tegevused – nt. muuseumipiletile on peale trükitud teekonnakaart. Võib-olla tasuks Eestil inglismaa eeskujul luua mingi perekülastust toetava muuseumi standard? (vt. Kids in the Museum Manifesto eesti keelde tõlgituna Maarja Kõutsi muuseumihariduse ajaveebis.)
- Muuseumite ühine materjalipank – ühine äpp ka telefonis. Muuseumihariduse veebileht muuseum.ee on olemas, aga vananenud, oodatakse selle edasi arendamist. Lähiajal on juttu olnud, et ehk ilmub programmivaliku sisestamise võimalus muis.ee juurde.
Teisest küljest lisandub ka see probleem, et õpetajad ei kasuta muuseumihariduse lehte, õpetaja jaoks palju mugavam oleks lisada muuseumitundide kirjeldused nendesse platvormidesse, mida juba kasutatakse – nt. koolielu, e-koolikott jt. Meile, muuseumipedagoogidele oleks ilmselt vajalik korrata tihemini mantrat „ei ole muuseumiharidust – on haridus; ei ole muuseumiharidust – on haridus…“ - Muuseumite kodulehed võiksid olla põhjalikumad, sisaldada lisaks programmide tutvustustele ka õpetajate tagasisidet, lisamaterjale ja sisulist infot muuseumi kohta, lisaks muuseumite vahelised viited.
- Pikksilm, millega saad vaadata teistesse muuseumitesse nende kohtade peal, kus info kattub või kust võiks leida sarnast infot mõnest teisest muuseumist.
- Lapsekspertide andmebaas – muuseumid saaksid leida sealt huvilisi testima oma programme, teekonnakaarte vmt. See võiks sisaldada ka gruppe/klasse. Lapsekspertidest koosneb nõukogu tegutseb näiteks Meremuuseumi juures.
- Russalka rändnäitus koolide raamatukogudele – Eesti Meremuuseum ja Amandus Adamsoni majamuuseum koos Keila Ühisgümnaasiumi raamatukoguhoidjaga. Projektiplaan on juba koostaisel.
- Toetatud muuseumikülastus peredele – õpetaja saab lapsevanematega kokku leppida, et mingi ajavahemiku sees peaks pere külastama teatud valikust muuseumit mingi kindla ülesandega. Lapsevanemad viivad pere muuseumisse endale sobival ajal, ühine arutelu ja järeltegevused toimuvad koolis.
- Kunstimuuseumi erinevate filiaalide koostöö terve koolipäeva sisustamisel, vanalinnamuuseumite „puust ja punaseks“ koolitunni sarnaselt.
- Muuseumihariduse kogumik, kus tutvustatakse kõigi muuseumite põnevamaid ja mõjusamaid projekte. Selline inspiratsioonikogumik meeldiks õpetajatele, et tutvuda muuseumimaastiku võimalustega ja ta ei peaks sisaldama detailset informatsiooni kõigi programmide kohta. (muuseumiroti hariduspreemiale esitatakse iga aasta lugematu arv põnevaid projekte, millest vaid 3 jõuavad laiema avalikkuse ette, ehkki tõenäoliselt enamik neist vääriksid esiletõstmist laiemale avalikkusele).
Tagasisidet osalejatelt:
„Minu jaoks oli see seminar, mida olen kaua oodanud. Just sellist sündmust ongi vaja, mis tooks kokku nii muuseumi-, kooli- kui ka alles tudeerivad õpetajad. Nende gruppide koostöö on minu arvates ülimalt oluline ja praegu ei teaks justkui ükski neist, kuidas teisele läheneda. Tulles oli üks minu eesmärkidest luua pikaajalisi kontakte. Seminari sihtgrupp on niivõrd suur ja on loomulik, et kõik üle Eesti sinna ei jõudnud. Minust jäid enamus osalejaid juba vahemaa tõttu kaugeks. Aga sellegipoolest sain uusi tutvusi.“ (muuseumipedagoog)
„Mulle meeldis see mõte, et on üks “hea raamat”, kus kõikide muuseumite info olemas. Miljon erinevat voldikut on ka liigne infomüra.“ (õpetaja)
„Mis eriti meeldis: huvitavad ettekanded väga konkreetsete näidetega, mis pelgalt ei teoretiseeri, vaid annavad kohe mõttelõnga, kuidas esitletud ideed saaks oma tingimustes rakendada. Võimalus viikinginäitusele piiluda oli tore. No ja sellise pika päeva puhul on kehakinnitus ka oluline. :)“ (Õpetaja)
„Tänan selle toreda sünergia seminari korraldamise eest, sain häid mõtteid ja kasulikke kontakte. Selline seminar on minu arust oluline, pakkudes inspiratsiooni ja väikeste kohtade muuseumid-koolid said kindlasti innustust Hiiumaa näitest.“ (muuseumipedagoog)
„Kuna ma veel ei tööta muuseumis, siis tulin kohale valge lehena, ilma suurte ootusteta, aga sain kuhjaga julgust teiste muuseumipedagoogide kogemustest. Olen väga tänulik selle kogemuse eest ja loodan, et muuseumi-kooli ja ülikooli ühendav seminar ei jäänud viimaseks. Soovitan seda julgelt kõigile!“ (muuseumipedagoog)
„Suur tänu veel kord ülitoreda ürituse eest! Sain palju rohkem teada sellest maailmast, mille osa tahaksin isegi olla. Eriti hea oli see, et seminaripäeval olid kombineeritud nii inspireerivad ettekanded/näited kui ka reaalne inimestega tutvumine.“ (tudeng)
„Mulle tundus, et õpetajaid oli vähe ja seepärast jäi väheks ka konkreetseid kokkuleppeid pakkujate-nõudjate vahel. Keskkonnahariduse pakkujad korraldavad (Keskkonnaameti eestvedamisel) septembrikuus maakondades keskkonnahariduse infopäevi, kus maakonna tegijad tutvustavad õppeaasta plaane ja võimalusi. Lihtsalt mõttena pakun välja, et vb võiksid muuseumid midagi taolist teha. Samas, kui erinevaid infopäevi palju on, siis õpetaja ei saa ikkagi kohale minna.“ (õpetaja)
Seminari korraldamist toetas Kultuuriministeerium.
