Suurt Rannaväravat nimetatakse allikais esmakordselt 1359. aastal kui “Strandporte”, alates 1384. aastast aga kui – “major Strandporte”.
1510. aastal alustatud tööde käigus rajati rannaväravale uus eesvärav ja läänetorn, mida 19. sajandi esimesest poolest alates nimetatakse “Paksuks Margareetaks” (varem Rosencrantz). Kompleks loodi eelkõige sadama kaitseks ning see pidi oma välispidise ilmega mõjuma imposantselt.
Suurtükitorni ehituse kavandas tõenäoliselt Clemens Pale. 1520. aastaist juhtis töid meister Gert Koningk Münsterist, kes oli ametis olnud ka Oleviste kiriku juures. Rekonstrueerimistööd lõpetati täielikult 1531. aastal, põhiliste tööde lõppu (1529) märgib dolomiidist leekestiilis vapitahvel värava esiküljel. Suurtükitorn Paks Margareeta on kolmveerandringikujuline, läbimõõduga 25 m ning seinte paksusega 5.5 – 2.25 m, kusjuures seinte paksus kahaneb astmeliselt ülespoole. Torni laed olid puidust tugevad talalaed, mis toetusid võimsale kivist keskpostile. Torni kõrgus oli maapinna looduslikust langusest tingituna lääneküljel 16 m, idaküljel aga 22 m. Paksu Margareetaga koos rajati ka 3 m paksune ja 6.8 m kõrgune suurtükiavadega külgkaitsevall Paksust Margareetast Stoltingi tornini.
1603 – 1609 rajati mainitud eesväravate ette veel teinegi eesvärav, nn vallivärav. Vallivärava kompleksi kuulus kaks ümarkaarset renessanssportaali koos puitustega ning tõstesild. 1640 – 1650 rajati Paksu Margareeta kirdenurga ette Hornbastion. Sajandi lõpul rekonstrueeriti see Suure Rannavärava bastioniks.
1683 – 1704 rekonstrueeriti ka Paks Margareeta ise – algne masikuliikorrus ning sellel asetsenud korrus lammutati ning asendati tavalise suurtükikorrusega, torn ise kaeti aga kõrge kivikatusega.
19. sajandil ehitati Paks Margareeta ümber vanglaks. 1884. aastal valmis Paksu Margareeta lõunaküljele 4-korruseline paekivist vangla abihoone. 1917. aasta veebruarirevolutsiooni ajal vangla süüdati, vanglaülem lasti samas maja ees maha ning kogu kompleks jäi varemetesse. 1938 – 1940 rekonstrueeriti mainitud vangla abihoone ning eesväravahoone Linnamuuseumi ruumideks. Samal ajal korrastati ning katustati Paksu Margareeta müürid, taastades seal ka 19. sajandil akendeks ümber ehitatud laskeavad.
1978 – 1981 rekonstrueeriti kogu säilinud kompleks Meremuuseumi tarbeks. Rekonstrueerimise käigus rajati Paksule Margareetale raudbetoonlaed, taastati selle lahtine platvormkorrus ning algsele suurtükitornile lähedane väliskuju.
Paksu Margareeta ja Suure Rannavärava kompleksi rekonstrueerimisprojekti koostas aastatel 1978-1979 Poola arhitekt Jerzy Matusiak-Tusiacki.
Muuseum loodeti valmis saada 1980. aastal Tallinnas toimunud Moskva olümpiamängude purjeregati ajaks, kuid ehitus venis ja Meremuuseumi ekspositsioon avati tornis 1981. aastal.
31.01.2018 suleti muuseum Paksus Margareetas renoveerimiseks. Uus Paksu Margareeta muuseum-külastuskeskus on avatud alates 29.11.2019.
Vaata ka Meremuuseumi väljaandeid https://meremuuseumipood.ee/tootekategooria/raamatud/