Käesoleva aasta märtsis möödub sada aastat Lennusadama angaari arhitektuurikonkursist.
20. märtsiks 1916 saabusid Peeter Suure merekindluse komandandi ja selle ehitustegevust juhtiva inseneri Aleksandr Jaroni kodusele aadressile Pagari 1, korter 5 (hilisem KGB hoone, toona Peeter Suure merekindluse kõrgemate juhtide elamu) arhitektuurikonkursi võistlustööd, mis püüdsid leida lahendust tolle aja mõistes keerukale ehitusülesandele – kuidas rajada nõutava suurusega vahetugedeta saalruum vesilennukite hoiustamiseks ja remondiks. Tähelepanuväärne on, et sõjaaja tingimustes korraldati utilitaarse iseloomuga ehitise projekti saamiseks võistlus.
Tegemist ei olnud tingimata arhitektuurivõistlusega selle tavatähenduses – laekunud projekte võrreldi insenerikunsti seisukohast. Angaar pidi olema ruumikas, sest lisaks lennukite hoidmisele oli siin ette nähtud ka nende remontimine, mis tähendas igast küljest ligipääsetavust, ja vajadusel tuli tagada võimalus kasutada kraanasid. Tingimused olid üsna täpselt paika pandud, puudutades lisaks üldistele kriteeriumidele nagu mõõtmed ja asukoht ka detailsemaid küsimusi ning näidata tuli arvatav ehituskestus ja -hind. Kindlalt ei saa välistada, et üheks, ehkki sekundaarseks võidutöö valikukriteeriumiks kujunes siiski ka pakutu visuaalne efektsus.
Kutse osavõtuks saadeti üheteistkümnele firmale – Christiani & Nielsen, AS Železobeton, AS Trotski & Slutski, Kyrenius & CO, Bogo & Egesdorf, Gurevitš, projektbüroo Vega, kaubamaja insener Zalesski, Bankevitš & Co, Makarov & Co, Holstedt & Co, Makšejevi ehituskontor.
Teise vooru, mille käigus paluti firmadel oma töid täiendada ja täpsustada, pääsesid Christiani & Nielsen, AS Železobeton ja projektbüroo Vega. 29. aprillil 1916 vaadati sõjaväe- ja tsiviilinseneridest ning lennuväeohvitseridest koosneva žürii poolt täiendatud projektid läbi ning valituks osutuski Christiani & Nielseni nn kuppelvariant, sest firma pakkumine oli teistest odavam, ehitusmaksumust arvestades olid kaasatud ka nulltsüklitööd (mullatööd, vundamendid, vaiad jne). Nende lahenduses tekkis väga avar vahetugedeta ruum, vaba pind kokku 35 x 110 m võimaldas hõlpsasti manööverdada ka kõige suurematel toonastel vesilennukitel tiivapikkusega kuni 30 m. Lisaks võeti otsuse tegemisel arvesse firma võimekust angaar vajadusel ise valmis ehitada.
Lennusadama vesilennukite angaari projekt kinnitati Peterburis Mereministeeriumis 9. juunil 1916.